|
||||
Nr 1 (986) Neljapäev, 6. jaanuar 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Üks ajaring on täis. Küünlad on kustunud, kuused tuleleegiks saanud, kroonid eurodeks muutunud ja head soovid lähedastele öeldud. Pidupäevad on läbi, algavad taas argised ajad. “Tark, kes ajaga kaasa lääb, loll, kes sõrad vastu aab,” on Lihulast kirja pandud vanarahvatarkus. Aga teadsid meie eellased sedagi, et “igas talus ise taba, igas peres ise viis” (Kuusalu). Mida enam lõimume ja üleilmastume, seda enam tuleb meeles hoida neidki tõdesid, et me iseennast päris ära ei kaotaks. Tallinn on Euroopa kultuuripealinn. See kõlab uhkelt, peaks olema midagi väga suurt, midagi sellist, mis meie väikese maa tuntuks teeb kui mitte üle maailma, siis vähemasti igas Euroopa nurgas küll. Aga kui noid eelmisi kultuuripealinnu hakata mälusopist otsima, siis… no ei leia, no mitte ei leia. Ja vaevalt see meie viga on. Detsembri keskel sai kultuuripealinna programm kaante vahele, 300 lehekülge, klantsfotodega ligi kilo kaaluv trükis, mille esitlemisel rõhutati, et — üllatus, üllatus! — ennekõike on kultuuripealinn siiski oma rahva rõõmuks, ürituste jada põhimõttel “ise teevad, ise söövad”. Ja kui see ka muu ilma rahvast kohale meelitab, on eriti tore. Muidugi ei tunne meist keegi kõike seda, mille üle peaksime uhked olema, muidugi seondub uhkus olnu ja oleva üle kõige muuga, mida tähtsaks peame, aga siiski, siiski… Videvik on veidi rohkem kui 20 aastat toonud eakama rahva lugemislauale uudiseid, tutvustanud toredaid inimesi ja huvitavaid paiku, lahanud probleeme, andnud nõu. Algusaegadel, kui lehenumber maksis paarkümmend kopikat, oli tellijaid peaaegu sama palju kui näiteks Saaremaal rahvast. Praegu on neid mitu-mitu korda vähem. Aeg on oma töö teinud, igas mõttes. Kunagi Videvikuga alustades uskusime, et 20 aastat ongi meie lehe iga — et selle ajaga on Eesti elu nõnda palju edenenud, et igaüks tellib ja loeb seda, mis huvi pakub, ei ole enam spetsiifilisi pensionäride probleeme, ei ka vajadust sellise ajalehe järele. Nüüd on rahapuudus see spetsiifiline probleem, mis tellijate arvu kärbib. Sügav tänu neile, kes raskel ajal leiva kõrvale ka ajalehe valivad! Möödunud aasta oli raske kõigile. Hindade hiigeltõusust on räägitud, oma rahakotti vaadates kogeb seda igaüks. Pakaseline talv, lõõskav-palav suvi — on, mida meenutada. Meie toimetus on kaotanud häid sõpru-lugejaid, ent oleme kaotanud ka mitu meile väga tähenduslikku inimest. Ärateele on läinud Kraavi Sass — vaimukas ja viljakas tõsiste lugude autor, nalja- ja muusikamees Heldur Jõgioja, kelle lood Videvikku aastaid ergastasid. Enam ei ole meie kauaaegset töökaaslast, meid kõiki toetanud ja vaimselt rikastanud Peeter Maimikut, tema lahkumine jättis tühiku alatiseks. Ei ole enam ka meie Valga-korrespondenti, elupõlist ajakirjanikku Oliver Uibot. Me kõik võime seda nimistut pikendada, aina rohkem on neid, kellele pühade ajal oleme küünla süüdanud. Mida läinud aasta tõi? Videvik sai 20-aastaseks, heliajakiri Epüfon tähistas 40. sünnipäeva. Tartu eakate ühendus Kodukotus on nüüd 20-aastane, paljud maakondade pensionäride ühendused ja puuetega inimeste liidud on ümmargusi sünnipäevi pidanud. 10-aastaseks sai projekt “Eestlased Peterburis”. Tänu sellele on Peterburi Jaani kirik nüüd uuele elule äratatud. Neid töid-tegemisi ning inimesi, kellele selle kultuuriteo eest tänu võlgneme, oleme oma lehes kajastanud mitu korda. Oli lugemisaasta. Ehk avas see tee raamatumaailma kellelegi, kes seda enne ei tundnud. Oli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aasta. Oli Eesti krooniga jumalaga jätmise aasta. Ennustati, et hindade äkktõus toob kaasa valitsuse maine languse. Paraku on valitsuserakondade reiting pidevalt tõusnud, märtsikuistele valimistele minnakse enesekindlalt, opositsiooni tiibu on aga tugevasti kärbitud. Kevadine “Eesti suurkogu” on omapärase järje saanud Eesti Televisiooni “Riigimeeste” näol. Poliitika telgitagused on rambivalgusse kistud. Ent kui palju on selles elutõde, kui palju vimmakaid mõttemänge? Ja mida-keda poliitikute pilamine õigupoolest teenib? Kui inimene kõik talle pakutavad infokarikad põhjani joob, usubki, et “meie meediatorud ajavad jura, üks röövel röövib mitut töölist korraga, meie rikkad on harimatud ja elavad ühe päeva korraga, ratsa rikkaks saanute tekitatud on ränk majanduskriis”. Vabandust! — tsiteerisin üht hiljuti toimetusse saadetud kirja! Ei, ma ei taha kellelegi roosasid prille pakkuda. Aga ei taha sedagi, et kõiges ainult neid süüdistatakse, keda ise oleme Toompeale valinud. Et asju ja olusid analüüsida, peab olema väga rikas, rikas teadmiste ja andmete poolest nimelt. Silte kleepida oskab igaüks. Kogu südamest tahaks, et see komme läinud aastasse jääks. Võiksime rohkem naeratada, see nimelt aitavat kaua noorena ja ilusana püsida. Kõike kaunist alanud aastal! Ja vaatame maailma siiski läbi roosade prillide, on endal kergem ja teistel rõõmsam. Aitäh kõigile, kes Videvikku armastavad. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||