|
||||
Nr 45 (984) Neljapäev, 16. detsember 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Ühest ammuilma tuttavast kuusepuust on saanud seenemikk: tal on hiiglaslik päiksepaistes hiilgav lumekübar peas, paks lumemantel seljas ning ainult üks teistest tunduvalt pikem oks, mis muidu tema vormi rikkus, ilma lumekindata terekäena ette sirutatud. Naabrivanaema rääkis, et selle linnapuu saatus on olnud karm. Kunagi on keegi ta poolest saadik maha saaginud, ilmselt perele jõulu- või nääripuuks. Puuke on aga juurtest jõudu saades visalt edasi elanud, endale koguni kaks latva kasvatanud. Nüüd on ta keskmist kasvu inimese kõrgune. Vanaema teab, et pärast virelemisaastaid hakkab ta täie jõuga edenema ja kui ta taas pühade eel mõne linnamehe sae või kirve ette ei jää, tõuseb ta peagi inimestest kõrgemaks. See talv oma paksu lumega on ta juba ette vaatamisväärsuseks muutnud, on vanaema kindel. Aga see talv on juba jätnud endast ka hirmutava märgi, sest teist nii ränka lumetormi, nagu nädala lõpul möllanud Monika, on raske meenutada ka vanaemal. Hirmutav oli seda jälgida isegi läbi kodu täistuisanud akende, rääkimata siis nende inimeste üleelamistest, kes teel olid. Tagantjäreletarkusest, et inimesed ei oleks pidanud tormihoiatust kuuldes teekonda üldse alustama, pole selleks korraks kasu. Ehk küll tulevikuks, kui midagi sarnast peaks korduma. Kahju, et oli ka hukkunuid. Nii leiti Järvamaal lumetormis eksinud ja kaduma jäänud mees oma kodu lähedalt lumehangest surnuna. Esialgsete andmete järgi külmusid kaks inimest surnuks Lõuna-Eestis, üks hukkus Harjumaal liiklusõnnetuses. Mõnes kohas oli kiirabil läbi lume haigeni pääsemiseks ning tema kiirabiautosse toimetamiseks tarvis päästjate abi. Kindlasti muretseti täistuisanud teedega taludes, millal ükskord välja pääsetakse toitu tooma, lapsi kooliteele või lasteaeda saatma. Veelgi enam, millal jõutakse taastada elektriühendus. Milline töö tuleb teha riigil, milline kohalikul omavalitsusel, kui palju see töö maksab, see pole hädasolijaile tähtis, nad kõik on riigi kodanikud ning lõppude lõpuks on kogu riigis ringlev raha riigi oma. Tore, et meil on jätkunud seda teistegi riikide hädasolijate abistamiseks, nüüd on järjekord oma riigi rahva käes. Jõulupühadeni on jäänud ainult nädal. Kui mõnel aastal on valgeid jõule igatsema jäädudki, siis seekord on taevataat meile lund lausa kottide viisi alla kallanud ja külmakraanid lahti keeranud. Kes rahvakalendri tähtpäevadest lugu peab, see teab, et juba järgmise nädala teisipäeval on toomapäev, mil algavad jõululaupäevani kestvad pühade ettevalmistused. Kõigepealt on toomapäev jõulueelse suurpuhastuse aeg: Musta-Tooma, Tahma-Tooma, Nõgi-Tooma või Tolmu-Tooma väljaajamise aeg. Püüdkem meiegi siis hakkama saada nii küttekollete puhastamise kui ka kogu eluruumi koristamisega. Ja tundkem rõõmu sellest, et õige pea lähevad päevad pikemaks, ööd lühemaks — saabub valgem aeg. Aga esmaspäeval oli luutsinapäev. Selle päevaga on seostatud mitmesuguseid ilmaendeid. Näiteks vanasõna “Mart matab, Kadri katab, Luutsi tuleb luuaga, Toomas tuiskab taga täis” on sel aastal täiesti omal kohal. Vanaema on ikka murdnud pead selle üle, miks mitmetel rahvakalendri sügistalvistel tähtpäevadel on keelatud kedrata, kududa või õmmelda. Nagu ka toomapäeval. Ehk sellepärast, et naised olid sunnitud nendel pikkadel õhtutundidel nagunii pidevalt pere tarbeks ketrama-kuduma, pühade ajal aga lubati neilgi veidike puhata? Rääkimata sellest, et pühade ajal tuli perenaistel tavalisest rikkalikumalt toitu teha. Nii et kui üksi elav praegusaja vanaema, kellel on pikkadel talveõhtutel seltsiks vaid helendav televiisorisilm, kuigi mõtted laste ja lastelaste juures, neile ka toomapäeva või muu tähtpäeva õhtul sokke või kindaid koob, ei riku ta seega rahvakalendrisse kogutud reegleid. Nii villane lõng, mis läbi sõrmede jookseb, kui ka teadmine, et ta teeb midagi teistele vajalikku, rahustab. Aga tasakaalukas ja vajalik, ise endaga hakkama saaja ja sellest, mis on, teistele kinkija tahab vanaema olla seni, kuni ta seda vähegi suudab. Lõppeva aasta ühe kullatera, mida olen tagavaraks kogunud, sain kingituseks avinurmikult Küllike Pärnalt. Küllike kirjutas meie lehele loo oma ristiemast eakast Ilse Rummelist, kelle käsitöötarkustest ja sihikindlast tegutsemisest saavad osa ka teised selle kandi inimesed. Küllike ütles oma kirjutisele saateks, et tavaliselt kujutatakse meedias vanu inimesi kui abivajajaid, unustades, kui palju hingetarkust, tuge ja teadmisi me nendelt ise saame. Ka külma ja karmi talve üleelamiseks, ka igeriku kuusepuu ilu nägemiseks. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||