|
||||
Nr 44 (983) Neljapäev, 9. detsember 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Oma kolmveerandsajandi pikkusest elust olen ajakirjandusega seotud olnud üle nelja aastakümne. Sellesse aega mahub kirjasaatjana, ajakirjanikuna, rajoonilehe osakonnajuhatajana ning peatoimetaja asetäitjana töötamine. Tundmatuseni on muutunud lehetegemise tehniline baas, tõusnud ajakirjanike kutsemeisterlikkus. Osatakse kirjutada mitte ainult kultuurist ja haridusest, vaid ka majanduselu ning sotsiaalvaldkonna teravatest probleemidest. Üleminek vabale ajakirjandusele on muutnud meie tõekspidamisi ning väärtushinnanguid. Ja kahjuks mitte ainult paremuse suunas. Suuremaid ajalehti, raadiot ja televisiooni iseloomustavad pahatihti ebaobjektiivsus ning kallutatus. Ülistatakse võimuliidu tegevust ja minnakse mööda teravatest sotsiaalsetest probleemidest. Samal ajal kritiseeritakse peaaegu kõiki opositsioonijõudude arvamusi ja ettepanekuid. Endise põllumajandusajakirjanikuna oli mul asja Paidesse 8. oktoobril toimunud Eesti maarahva V kongressile. Seda tähtsat sündmust kajastati hiljem meedias äärmiselt pealiskaudselt ja tendentslikult. Ajaleht Postimees tegi seda koguni läbi huumoriprisma. Küllap ikka sellepärast, et kogu ürituse eestvedajaks oli Keskerakond. Aeg kongressi kokkukutsumiseks oli küps, sest põllumajandus on välja suremas ja maaelu hääbumas. Põllumajanduslikus tootmises töötab ainult neli protsenti rahvastikust. Rohkem kui 300 000 hektarit põllumajandusmaad on tootmisest väljas. Meenutame, et nõukogude aja lõpuks oli Eestis ligi miljon hektarit drenaažiga kuivendatud kõlvikuid. Lüpsilehmade arv on langenud 80 000-le, alles paar aastat tagasi oli neid veel 120 000. Maalt on kadumas sotsiaalne infrastruktuur (koolid, lasteaiad, kauplused, sidejaoskonnad, apteegid jm). Üheski kongressi kajastuses ei leidnud ma viidet selle kohta, et kongressi külaliste hulgas olid Vene Föderatsiooni põllumajandusministri esimene asetäitja V. Kopõlov ja Venemaa Põllumajandustöötajate Ametiühingute Keskkomitee esimees N. Agapova, kes esinesid ka sõnavõtuga. Neid ei toonud Eestisse mitte üksnes koostööleping partei Ühtne Venemaa ja meie Keskerakonna vahel, vaid huvi Eesti põllumajandustoodangu vastu. Venemaa ei tee sellest saladust, et juba enne tänavust hiigelpõuda ja suuri metsapõlenguid veeti pool vajaminevast toidukaubast sisse välismaalt. Tahtmatult tekib küsimus: mis takistab meie kaubavahetust idanaabriga, kas Eesti võimuladvik ei oska või ei taha Venemaaga kaubelda? Vene turg on põhjatu. Koos Soome ja Lätiga võiks Eesti aga terve Peterburi ära toita. Diplomaatiline etikett näeb ette riikide esindatust samaväärsel tasemel. Kongressil ei viibinud aga ühtegi meie vabariigi valitsuse ametlikku esindajat, põllumajandusminister kohtus sel ajal hoopis Viljandis pensionäridega. Praegu välismaa põllumajandussaaduste ülejääkidele enam eriti loota ei maksa. Iga riik peab ennast ise toitma. Ka Eesti, eriti piimatoodete ja leivavilja osas. Eesti kliimatingimused, looduslike ja kultuurrohumaade rohkus ning kõrgel järjel olev tõuaretustöö koos vastava andmepangaga (iga sarvekandja on arvutis) sobivad hästi piimakarja kasvatamiseks. Alustada tuleb karja arvukuse taastamisest. See võib võtta aastaid, kuid teist teed meil lihtsalt ei ole. Eestis on osatud aastasadu rukist kasvatada ja oma vajadused rahuldada. Nüüd äkki enam oma leivavilja ei jätku, seda tuleb juurde osta. Piima- ja leivahinna kergitamisel maailmaturu hindadele viitamine on vaid ettekääne. Süüdi on meie aktsiisipoliitika (mootorikütus ja elektrienergia) ja elektrituru avamine. Viimane puudutab eriti räigelt põllumajandustooret kasutavat tööstust. Lõpetuseks sobivad endise põllumajandustegelase Manivald Müüripeali sõnad: “Eesti rahval on viimane aeg tööle asuda. Mitte lihtsalt tööle, vaid mõtestatud tegevusele.” Mait Murumets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||