|
||||
Nr 50 (557) Neljapäev, 20. detsember 2001 |
||||
Arhiiv |
Eks me ole märganud, et kui Eestisse saabub mõni kõrgem külaline, läheb ta ikka rikaste ja ilusate juurde. Teda viiakse limusiiniga Kadrioru lossi, Stenbocki majja Toompeal, linna parimasse restorani. Temaga kohtumiseks antakse erikutsed väga teenekatele ja edukatele. Ja siis me kuuleme, et kõrge külaline ongi juba läinud. Rahvast läheb see asi mööda, meid see ei puuduta. Missioon Ent jõulude eel meenub meile, et kord läkitati külaline “taevast ülevalt” koos heade sõnumitega. Pühakiri räägib, et tema saabumisel laulsid inglite koorid Aukiitust Jumalale kõrges, ja maa peal rahu, inimestest hea meel! (Luuka 2:14). See taevasaadik ei saabunud aga sugugi kõige uhkematesse seostesse. Vastupidi, tema tulekuks polnud vastuvõtjad mingeid ettevalmistusi teinud. Temale polnud isegi ruumi inimeste keskel, vaid korraldati “vastuvõtt” hoopis võõrastemaja tallis. Seal olid tema esimesteks tervitajateks lihtsad karjased väljalt. Taevakülalise käigud maa peal toimusid jala või eesli seljas, isegi siis, kui ta sisenes Jeruusalemma ning lihtrahvas laotas palmioksi tema tee peale ja hõiskas Hoosianna. Sest hobune oli sõja sümbol ega oleks kuidagi sobinud kokku tema missiooniga. Rääkimata veel tõllast, mis oli isandate sõiduvahend. Tahaks näha, kuidas keegi tänapäeval jala külast külasse kõmbiks ja vastutulijatele oma sõnumit kuulutaks. Rahva keskel Piibli põhjal ei tõstnud taevakülaline kordagi oma jalga paleedesse, kuhu võidi tähtsaid tegelasi muidu oodata. Ei kogunenud tema ümber rikkad ja ilusad ega ka karjeristid. Või kui keegi niisugune teda siiski üles otsis, nagu mõni variser või saduser, siis enamasti selleks, et Pühakirja üle vaielda. Ka ei otsinud taevakülaline ise niisuguste seltsi. Ta eelistas “tavainimesi”, kes olid valmis kuulama, mida Jumalal on neile öelda, ja seda omaks võtma. Ta ilmus nendele, kelle süda oli lahti. Ehk tema oma sõnadega: ta tuli otsima ja päästma, mis on kadunud. Ta ütles, et tahab nendele olla otsekui karjane. Kaastunne Ta haletses kõiki vaeseid, haigeid ja viletsaid ning tundis nendele kaasa. Kes tema peale lootis ja tuli temalt abi paluma kas halva tervise või mõne muu häda pärast, neid ta võttis kuulda. Nende jaoks oli tal alati aega, ka kui nad juhtusid tulema siis, kui ta parajasti templis jutlust pidas. Ta ise kutsus neid üles järgmiste sõnadega: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud, ja mina annan teile hingamise. Haigeid tegi ta terveks, pimedaid nägijaiks, jah, ta isegi äratas inimesi surnuist üles. Nende imede eelduseks oli ainult, et inimene ise usuks, et Jumal võib temale seda teha. Usku peab olema, ja julgust oma usku tunnistada. Aga kes teeb oma südame kõvaks ja tunnistab ainult iseennast ja oma saavutusi, see lööb ise taevakülalise ees ukse kinni ja jääb imedest ilma. Sellesse riiki pääsemiseks ei nõuta ei rikkust, edukust, kuulsust ega ilu, ka mitte tutvusi vastavates ringkondades. Pigem on niisugused tunnused takistuseks. Perspektiivikam — igaviku seisukohast — on jagada oma vara vaestele ja koguda aaret taevariigis. AARAND ROOS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||