|
||||
Nr 42 (981) Neljapäev, 25. november 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Möödunud nädalal hoidsid inimeste meeli elevil mitmed sündmused. Jälgiti Riigikogus toimuvat uue aasta eelarve arutelu, kommenteeriti sealset ööistungit. Omamoodi vürtsi lisas tegusale ööle järgnema pidanud rahva tervise arutelu. Karta on, et väljamagamata inimesed, olgu nad pealegi meie valitud rahvaesindajad ja kes spordisaalis, kes tantsusaalis, kes mujal karastunud inimesed, eriti erksalt järgmisel päeval töötada ei suuda. Või ei ole see nõutavgi? Möödunud nädalal saime ka teada, et juba kaheksas kohtunik mõisteti altkäemaksu võtmises süüdi, et Riias on müügil Eesti euromündid, et majandusministeeriumis toimus läbiotsimine ja on alustatud distsiplinaarmenetlust maanteeameti peadirektori ja ministeeriumi kantsleri üle. Vastuolud kultuuriministri ja ERSO endise direktori vahel ning maailmakuulsa dirigendi Neeme Järvi hinnangud asja kohta tekitasid kõrvalseisjates hämmeldust. Kelle pool on tõde ja kellel on õigus? Üks päevakorral olnud paljuräägitud probleem leidis lahenduse: rahvaliitlaste erakond valis Juhan Aare asemele juhiks Rakke vallavanema Andrus Bloki... Selle kõige kõrval ja võib-olla just selle kõige tõttu tunneb ka see inimene, kes ise ei ole otseselt ühte või teise halvamaigulisse asja segatud, võimetut segadust ja tuska. Mis või kus on see koht, kust leida tasakaalu, kogeda kaitstust ja rahuneda? Sest lisaks riigis toimuvale painavad inimeste meeli üha kasvavad hinnad, eluasemekulud ja teadmatus sellest, kuidas meil hakkab minema uuel aastal, ja loomulikult ikka veel kestev pime ja hall hingedeaeg... Millist rohtu peaks otsima, et ajalikud mured üle pea ei kasvaks? Mõtlen, et eriti meie, vanemad inimesed, võiksime meile iga päev pakutavast infost mitte ainult halba, vaid ka head välja sõeluda. Ja sellele keskenduda. Näiteks teatati möödunud nädalal, et avati Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu. See on nimistu, mis aitab meil mõista, kes me oleme ja kust me tuleme. Mis see vaimne kultuuripärand siis on? Tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ja nendega seotud tööriistad, esemed, kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana. Vaimset kultuuripärandit antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, seda loovad kogukonnad ja rühmad pidevalt uuesti, saades mõjutust keskkonnast, loodusest ja ajaloost. Vaimne kultuuripärand annab meile identiteedi ja järjepidevuse tunde, edendades seega ka kultuurilist mitmekesisust, samuti loometegevust. Vaimne kultuuripärand väljendub muuhulgas traditsioonilistes käsitööoskustes. Aga muidugi suulistes traditsioonides, kaasa arvatud keel kui vaimse kultuuripärandi vahend, esituskunstides, kogukondlikes rituaalides ja pidulikes sündmustes, looduse ja universumiga seotud teadmistes ja tavades. Teame, et teadmised, oskused ja tavad püsivad vaid siis, kui neid peetakse tähtsateks ja soovitakse edasi anda ka uutele põlvkondadele. Kui näiteks vanaema või ema õpetab lapsele või lapselapsele, kuidas sukavardaid käes hoida ja salli, sokki või kinnast kududa, isa või vanaisa aga lihtsa kiige tegemist, siis see ongi vaimse kultuuripärandi edasiandmise viis. Teades, et vaimne pärand on midagi nii igapäevast nagu saunaskäimine või rukkileiva söömine, saame aru, et see on osa meie kõigi elust ning muutub koos inimeste ja oludega. Algatuseks on vaimse pärandi nimistus elektroonilisi kirjapanekuid Hiiumaa ja Võrumaa põlvest põlve edasi antud teadmistest, oskustest ja tavadest sellistena, nagu need elavad ja toimivad tänases ühiskonnas. Täna on kadripäev ja kombekohaselt keedeti sel puhul tanguputru, mida viidi ka naabritele. Veel söödi kiislit, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herneid ja ube, ka kama. Tähtis oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Tuletan tanguputru meelde sellepärast, et vaevalt on meil kedagi, kes seda valmistada ei oska. Kasutame odratangu, rasva, sibulat ja soola. Kindlasti mõistame keeta ka mulgiputru ehk kartuli-tanguputru, mis on samuti eestlaste klassikaline rahvustoit. Kuidas erinevad kultuurid aga üksteise söögivalmistamisoskusi kasutavad, kuid siiski enda järgi kohandavad, sellest sain aimu siis, kui meie pealinna ühe tuntud restorani peakokk sedasama mulgiputru ühel rahvusvahelisel messil Eesti toitu esitledes valmistas ning serveeris. Nimelt tegi ta kõigepealt valmis kartulipudru, maitsestas selle muskaatpähkli ja soolaga. Tangud keetis ta eraldi, kanapuljongis. Taldrikule asetas “mulgipudru” nii, et ahjus kergelt küpsetatud peekonirõnga keskele tõstis kartulipudru, peekonirõnga ja kartulipudru vahele keedetud tangud. Kartulipudrule tegi ta sibulatega läbi praetud krõbedatest peekonitükikestest “võisilma”. Kindlasti maitses seegi “mulgipuder” hea, kuid tänase tarkusega küsin: kas see ikka andis edasi meie vaimset kultuuripärandit? Tore oleks vahelduseks arutleda selle üle, kas meie mulgi putrugi tuleks kaitsta selle sisu ja serveerimise moonutamise eest. Arvan, et see ja teised samuti vajalikud elulised arutlused meid küll tusaseks ei tee! Aga just tasakaalu me otsime. Asse Soomets Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||