|
||||
Nr 41 (980) Neljapäev, 18. november 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Halli sügise hall kaamos. Taevas ei lasegi enam maa küljest lahti. Ja inimesed, need ka hallid ja õnnetukesed, võitlevad töötusega, rahapuudusega, tõusvate hindadega. Kreenholmi Manufaktuur, too 150 aastat Eesti tööstuse lipulaeva uhket nime kandnud ja tervele Narva linnale ning eesti kirjanduselegi — Eduard Vilde “Raudsed käed” (1898) — toitu andnud hiiglane on nüüd rootslaste targal juhtimisel pankrotti hääbunud. Opositsioon loetleb ajakirjanduses kõiki neid suuri ja suuremaid ettevõtteid, mida enam ei ole. Ja neid on palju, palju on ka inimesi, kellel enam tööd ei ole, palju on mureküsimusi, millest päevast päeva räägitakse. Nüüd, valimiste lähenedes, üha kõvema häälega. Opositsioon, mõistagi, opositsioonile kohaselt nõnda, et olnuks “minu olemine, teiseks minu tegemine”, siis ei oleks meil ei üleilmset majanduskriisi, ei halba ilma ega paha tujugi mitte. Valitsusparteid aga teavad täpselt, et kõik, mis on halvasti, teeb ainult tugevamaks ja ei tapa kohe mitte, edasiminek on kindel. Kõike seda kuulates tuleb selline tunne, et peatselt on meie armas isamaa vaid lõputud laaned ja rabad ja sood. Kes kaela kannab ja peaga mõtleb, on ära läinud, kas võõrale maale kalkuneid kitkuma või lihtsalt sinisema taeva alla õnne ja armastust otsima. Ent teeäärsed põllud on ka sel sügisel haritud, maarahvas peab lõikuspühi ja laupäeval, isadepäeva eelõhtul tulid Tartu Ülikooli aulas kokku laulumehed XVI Lõuna-Eesti meestelaulu päevale. Sellest on vaid veerandsada aastat, kui üht meie koorimuusika tippteost, Rudolf Tobiase “Eks teie tea…” tohtis laulda vaid ladina keeli, et eesti rahvas, kuulates Nescitis vos esse templum viventis Domini ei aduks seda, et igas inimeses elab midagi suuremat, midagi, mida ka jumala vaimuks nimetada võib. Elab inimeses, elab rahvaski… Alma materi nii tähenduslikus aulas on publiku ees Tartu linna au ja uhkus, Tartu Akadeemiline Meeskoor, paari aasta pärast 100. sünnipäevani jõudev vanim pidevalt tegutsev meeskoor Alo Ritsinguga, on teine meestelaulu tulekandja, Lauri Breede käe all jõudu saanud Gaudeamus, on metsameeste Forestalia ja taas Alo Ritsing. Suur linn, suured võimalused, võiks ju öelda. Ent Haaslava, Avinurme, Võru, Räpina, Viljandi, Jõgeva — on sealgi meeskoorid, on noorte meeskoorid, on poistekoorid. Laval on kõikjalt saa- bunud eakad ja noored härrasmehed, vanaisad kõrvuti pojapoegadega. Too meestelaulu päev märkis ka kolme tähtsündmust — eesti meestelaulu patriarhiks nimetatud Juhan Simmi ning muusiku ja poliitiku Leonhard Neumani sünnist on möödunud 125 aastat. Uno Uiga, Tartu vaimu kandjaks nimetatud põline tartlane, paljude kooride asutaja, laulupidude dirigent, Vanemuise Seltsi muusikajuht, Tartu linna aukodanik saab pühapäeval, 21. novembril 85-aastaseks. Põlvkondade järjepidevus ja ühtehoidmine on üks tänapäeva meelisteemasid, midagi sellist, mille puhul passib nukralt pead vangutada ja öelda, et mida pole, seda pole, et igas eas on omad asjad ajada, ei noored vanu märka, ei vanad noortest aru saa. Aga kui meie veel noored olime, olime ilusamad, targemad, töökamad, olime tükk maad paremad kui need praegused emod ja kes nad kõik on… Öelda võib kõike… Ent vahel võiks elu rõõmsama pilguga vaadata. Publiku ette tuli 1961. aastal Uno Uiga eestvõttel loodud Tartu Poistekoor, toosama, mille vilistlaskoor maestro enda taktikepi all selle pikkadeks pimedateks kuudeks elujõudu andnud kontserdi avas. Sadakond poissi, nii neid, kes alles kooliteed alustanud, kui ka täismehe moega. Nagu tähtsündmustel tavaks, antakse lilli ja räägitakse kõigest, mis tehtud ja miks tehtud. Mis hoiab mehi laulu juures, mis toob poisse laulukooridesse? Mida nad sealt saavad? Muusikarõõmu muidugi, ise tegemise ja olemise toredat tunnet muidugi. Aga kui räägime koolikiusamisest, räägime üha tigedamaks ja vägivaldsemaks muutuvast maailmast, siis need poisid ja need mehed, need tulesulased on ära tundnud ja omaks võtnud “Jumala templiks” olemise, teadmise, mis toetab, ent igal juhul ka kohustab. Ja õpetab enda kõrval ka teisi nägema, mõistma, et ka võõras valu ei ole puu otsas. “Mis maa see on”, Tartu Poistekoorilt Peeter Volkonski tekstile loodud Siiri Sisaski –Tõnu Kõrvitsa laul. Jah, Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, vaid metsad lõputud ja laukasood. / – – – / Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks veel kõlbab inimene siin? / Kes selle valu ükskord kokku korjaks, / et tuleks armastus ja lõppeks piin? Ega ole neid korjajaid kusagilt kaugelt ja kõrgelt tulemas. Noodsamad noored, veel nooremad ja veidi vanemad mehed, nende emad-isad, abikaasad, õed ja tütred, meie kõik, meie ise. Ei öelda asjata, et kestmine tuleb seest. Nii iga inimese kui ka kogu rahva kestmine. Mis maa see on, kus halastus on roostes, / on roostes häbi, südameta rind. / Siit põgeneda võiksin lausa joostes, / kuid miski hoiab tagasi veel mind, laulavad poisid. Jah, imelik maa, mägesid ei ole, soid see-eest tullakse imetlema igast ilmakaarest. Kuid siinne rahvas täis on imeväge / ja kummalised nende laululood. Kõik läheb mööda, kaamos, masu, ka õhkupillutud lubadustega valimiskampaania. Aga meie jääme. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||