|
||||
Nr 50 (557) Neljapäev, 20. detsember 2001 |
||||
Arhiiv |
Videviku toimetus õnnitleb oma staa¯ikat ja alati reibast kaastöölist Harry Õnnist juubeli puhul. Tervist ja päikest veel paljudeks aastateks! Kümme aastat tagasi jõulupäevadel lõi ajakell mulle pensionäriea saabumist. Aastal 1991 võis siinmail ennast seaduslikult vanaduspensionäriks pidada igaüks, kel 60 eluaastat turjale sai. Nii ma siis olen nüüd — kas just pensionär, aga elatusraha saaja küll. Kümme aastat tagasi lükkasin niisiis tollase Saaremaa ajalehe Saarte Hääl toimetuse ukse kinni. Ma ei olnud enam ajakirjanik, vähemalt palgaline mitte. Tundsin end vabana, liigagi vabana, jõulurõõmsana, täiesti iseenese peremehena, sõltumatuna peaaegu kõigest ümbritsevast rähklemisest, hammaste kiristamisest, ideoloogilisest, majanduslikust ja muust vägikaikavedamisest, kogu tollasest melust. Olin 60-aastane õnnelik jõulupoiss. Ma ei olnud aga varem mõelnud, kas oskan pensionär olla. Seisin nagu tuulde keeramata tuulik lagendikul, tuulik, mis oma tiibade ja jahvatuskivide liikuma saamiseks pidi ootama tuult soodsast ilmakaarest. Õnneks ei läinud kaua aega taipamiseks, et inimene, ka pensionär ei saa kuigi kaua olla sihipärase ja mõtestatud tegevuseta nagu tuulde keeramata tuulik lagendikul. On tore, kui pensionäriikka jõudnud inimesel on abikaasa, lapsed, õed-vennad, teised omaksed, head sõbrad ja muud lähedased inimesed, kes on abiks pensionärielukutse omandamisel, kes ei lase sul lagendikule kasutuna, juhuslike tuulte tuuseldada ega tuimana kuhugi nurka konutama jääda. Abistajad on vajalikud, kuid algajas pensionäris endas peavad nad leidma tugeva tahtmise. Pensionär olemist tuleb õpetada nagu igat teistki elukutset. Mida varem sellega alustada, seda õigem. Kõigile on parem, kui inimene juba noorena mõistma hakkab, et eakas kodanik ei ole tavaliselt kasutu puunott ega riigile-rahvale kahjulik putukas, kes vaid norib ja närib. Milleski taolises on Eesti Päevalehes pensionäre süüdistanud Kaur Kender. Saarlaste lehes Meie Maa kirjutas literaadiks tituleeritud Jaanus Tamm hiljuti, et pensionärid, noored pered, töötud jne. käivat riigilt raha lunimas, käsi pikalt ees, mõtlemata sellele, kui suur on tänapäeval nende endi panus riigikassasse. Nad tahtvat riigikassa tühjaks teha ja riigi hävitada. Karta võib, et selline jõhker, silmaklappidega küünilisus teeb nendesugustel inimestel kunagi väga raskeks pensionäripõlvega kohanemise. Tegelikult on hingeliigutav, kui sul on ka elu videvikuaegadel harmooniline kodune elu, kui sul on mõistvad ja tänulikud lapsed, omaksed, head sõbrad, ühiskondlik tegevus ja harrastused ning kui ka riigivõimud suhtuksid sinusse kui normaalsesse kodanikku. Pensionärid on üldiselt vähenõudlikud, nad ei loodagi praeguselt valitsuselt austavat suhtumist, kuid soovivad kõige minimaalsemat, sellist äraelamisvõimalust, mis lubaks kas või jõulude ja teiste suurte pühade puhul ning veel mõnel muulgi päeval iseendale muretuse sära silmisse kinkida. Selle saavutamise võimalused on üks neid kunste, mis on pensionärikutse pidamiseks vajalikud. Me ei tohi oma jätkuvas elus olla tummad varjud ega ägisevad, kõhklevad kõdukujud. Pensionär — see on väärikas elukutse. Minule on kümme pensionäriaastat andnud sedavõrd palju uusi kogemusi ja teadmisi, et praegu ma enam ei kirjutaks ridu, mille leidsin ühest oma märkmikust daatumiga 27. 12. 1991: On aeg mul väraval seista. Kas edasi minna või pöörata tagasi sinna, kus mu elule suuna ja hinna kord andsid mu ema ja isa? Või jäädagi väraval seisma? Häid, rahulikke jõulupühi kõigile Saaremaalt! HARRY ÕNNIS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||