|
||||
Nr 40 (979) Neljapäev, 11. november 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Hiljuti astus Videviku toimetusest läbi 69-aastane hallipäine rühikas mees. Tal oli südamel midagi tõsist. See keeruka elukäiguga mees on Henn Latt, viiekordne vanaisa, kelle meenutustest ja mõtetest põhilise siin ära toome. Et H. Latt kohtus äsja ka Sakala ajakirjaniku Margus Haavaga, laename oma pajatusse M. Haava loal mõningaid kõnekamaid seiku ka 21. oktoobri Sakalas avaldatust. Sel kuupäeval möödus (juba!) kakskümmend aastat päevast, mil Venemaa avarustest üles leitud ning kodumaale toodud president Konstantin Pätsi säilmed tammekirstus pidulikult Metsakalmistule viimsele puhkepaigale sängitati. Teadupärast oli K. Päts üks ajaloolisi võtmeisikuid, tänu kellele Eesti Vabariik rohkem kui üheksa aastakümmet tagasi reaalsuseks sai. Ja teadagi polnud K. Päts mitte üksnes meie riigiisa, vaid oma pere ringis ka isa ja vanaisa. Pärnumaal Tahkurannas sündinud, aga isa poolt Viljandi juurtega Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi traagilise elutee viimaste kuude ja matmispaiga kohta polnud Eestis kuni kaheksakümnendate aastate teise pooleni suurt midagi teada. Muidugi polnud Eestis jäänud täielikuks saladuseks, et mõni aeg pärast diktaator J. Stalini surma oli raugaeas K. Päts toodud 1954. aasta lõpul suure saladuskatte all Venemaalt Viljandi lähistele Jämejala psühhiaatriahaiglasse. Miks oli K. Pätsi hoitud-peetud Venemaalgi vaimuhaigla(te)s? Küllap sellepärast, et totalitaarrežiimi tavade kohaselt tembeldati nõukogude võimu vastu tegutsenud-võidelnud tuhandeid või koguni sadu tuhandeid isikuid sügavate mõtlemis- ja psüühiliste häirete all kannatanuteks. Sest kui sa juba kord söandasid kahelda bolševistlike-kommunistlike loosungite ja dogmade õigsuses või kogunisti nende järgijate vastu aktiivselt võitlesid (nagu K. Päts oli seda teinud), siis järelikult pidi sinu mõtlemises ja üldse ajutegevuses midagi patoloogilist olema ja sind tuli allutada halastamatule ravirežiimile. Teiselt poolt — K. Pätsi tabanud äärmiselt valusad vintsutused ja traagilised üleelamised olid ilmselt kahjustanud tema vaimset tasakaalu (ning peale selle avaldasid mõju east johtuvad seniilsuseilmingud), sestap polegi imeks panna, et vanakest tavavangla asemel psühhiaatriahaiglas peeti. Miks läbinisti põdur, aga iga tõsimeelse patrioodi meelest ometigi vaba Eesti tippsümboliks peetud Konstantin Päts 1954. aastal üldse Eestimaale tagasi toodi? Oleme kuulnud-lugenud, et teda ei peetudki toona enam nõukogude võimule mingiski mõttes ohtlikuks ja sestap juhinduti põhimõttest, et iga liiduvabariik kandku ise hoolt oma invaliidide eest… Kuid kumu K. Pätsi Jämejalas viibimise kohta levis 1954. aastal Eestis kulutulena ning aina sagedamini märgati haiglahoone ümber tasahilju liikuvaid inimesi, kes justkui püüdsid ära arvata, millise palatiakna taga võiks president viibida. Küllap sellepärast viidigi vana ja vaevatud mees uuesti Venemaale. Aga kuhu? Nagu hiljem selgus, oli see koht Buraševo Kalinini (nüüd Tveri) oblastis. Sealses haiglas viibis K. Päts 1955. aasta algusest kuni surmani 1956. aasta 18. jaanuaril ning tema põrm maeti haiglahoone lähedale metsa. …Aastakümneid oli Konstantin Pätsi põrmu asupaik eestlastele teadmata. Kuhu oli president maetud? See küsimus vaevas paljusid, ka endisi julgeolekuohvitsere Henn Latti ja Valdur Timuskit, kes kontrollisid K. Pätsi hauda otsides paljusid sellekohaseid kuuldusi. On see kuskil Lätis, Leedus, Valgevenes või ikkagi Venemaal? Ajaloolane Küllo Arjakas on nentinud, et H. Lati ning V. Timuski otsinguist lugedes pani teda mõnevõrra imestama, miks mehed polnud kas mitte märganud või võtnud päris tõsiselt 1986. aastal ilmunud “Suure nõukogude entsüklopeedia” köidet, kus esimest korda oli mustvalgel nimetatud presidendi surmakohana Kalinini oblastit. Ideoloogiavahu kõrval olid selles teatmeteoses toodud faktid siiski täiesti tõesed. Kalinini (Tveri) oblastisse Buraševosse jõudsid oma otsingujärjega esimestena 1988. aasta teisel poolel täiesti omal käel tegutsenud H. Latt ja V. Timusk. Et V. Timusk on juba aastaid manalamees, saab nende meeldejäävate ning Eesti ajaloo jaoks väga tähtsate otsingute kulgu nüüd meenutada vaid Henn Latt. Latt meedias just tihti sõna ei võta. Ometi oli tema see, kes jõudis esimese uurijana Kalinini oblastis asuvasse Buraševosse ning seal asuvasse psühhoneuroloogiahaiglasse. Samas kohas käis Latt koos kaaslastega möödunud suvel, seega 22 aastat hiljem vaatamas, kuidas on läinud inimestel, kes neid esimese ekspeditsiooni aegu abistasid. “Sõit Buraševosse sai seekord teoks kolme pensionäri ettevõtmisena. Suur abi oli August Eriku, elupõlise pikamaa-autojuhi karavanautost ja Gustav Laatsi, Kanada pensionäri videokaamerast. Kulud kandsime koos. Muuseas, Gustav Laats on “kodumaareetur”, kes 1969. aastal põgenes Läände. Nii et kirju seltskond, kes on siiski üle sellest, kes oli kes…” nendib H. Latt. Kes siis õieti on Henn Latt? Ta on elu näinud eakas mees, kellel pole enam midagi kaotada ning kes soovib rääkida järeltulevatele põlvedele oma lugu. Legendid Henn Latt valib hoolega sõnu ning on piinlikult korrektne. Oma minevikust ei tee aastatel 1963–1980 KGBs töötanud Henn Latt saladust. “1980. aastal läksid meie teed lahku — pealegi veel nõnda, et jäin ilma sõjaväepensioni saamise õigusest,” jutustab ta. Henn Latt kinnitab, et aastal 1980 ei osanud keegi isegi unes näha Nõukogude Liidu lagunemist ning vabatahtlikult KGB-taolise kurjakuulutava organisatsiooni ridadest lahkumine tähendas oma tulevikule jämeda kriipsu pealetõmbamist. Keskkomitee ideoloogiapleenumil nimetas parteijuht Karl Vaino Henn Latti Eesti NSV ideoloogiaprobleemiks number üks, sest ta polnud koolijuhina truualamlikult kõiki parteikomiteest tulnud käske täitnud. “See oli mulle nagu surmaotsus: keskkomiteega võidelda polnud võimalik,” meenutab Latt, kes pidi päevapealt loobuma ühe Tallinna tehnikumi direktori ametikohast. Tallinnas ei söandanud keegi teda enam tööle võtta. Seepärast asus mees tööle Rakvere rajooni Triigi ja Simuna kolhoosi varustajana. Aastad möödusid ning hävimatuna tundunud impeerium hakkas õmblustest kärisema. Eestis kogus jõudu Rahvarinne. Latt mäletab, et oli sel ajal ühiskondlikult väga aktiivne. “Mul on selgesti meeles, kuidas Trivimi Velliste küsis 1988. aasta öölaulupeol kolmesaja tuhande inimese ees peetud kõnes, kuhu on stalinistid peitnud meie kunagised riigijuhid. “Me tahame nende haudadele lilli viia,” lausus ta. See tekitas Latis üleva tunde. “Näis, et rahvas oleks vajaduse korral läinud kuhu iganes kui üks mees — vaimustus oli nii suur.” Ta ütleb, et sealsamas küpseski temal mõte selgitada välja, kus on leidnud viimse puhkepaiga Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts. Kõigepealt otsustas Latt kontrollida Tveri varianti. Ta tegi selle ettepaneku kunagisele kolleegile, 1983. aastal KGBst lahkunud Valdur Timuskile. Latt ise viibis toona endiselt EKP juhtide eest maapaos, omal ajal polkovnikupaguniteni jõudnud Timusk oli pensionär. “Infot oli liikvel ohtralt ning legende leidus mitmesuguseid,” räägib Henn Latt, kes hakkas eeltööde kõrval koguma sõidu- ja kuluraha. Seda teenis ta omakasvatatud kartuli, porgandi ja tilli müügist. Erilist indu andis kuuldus, nagu oleks Tveris eesti turistidele näidatud koguni presidendi hauaplatsi. Kuuldusi ringles nii- ja naasuguseid. Doktor Gusseva Ühel 1988. aasta oktoobripäeval jõuti viimaks sinnamaale, et Henn Latt sai oma pikap-Moskvitšile hääled sisse panna. Pikk teekond võis alata. Varustajakogemus õpetas otsijat ekspeditsioonile kaasa võtma mitmesugust provianti, sealhulgas vedelat valuutat ehk piiritust. “Tveris selgus muidugi, et asjad on hoopis teisiti, kui olime ette kujutanud: meid ei lastud kuhugi ligi,” jutustab Latt. “Esialgu kindlana tundunud niidid katkesid ega viinud edasi. Aga viimaks hakkasid infojupid ootamatult haakuma.” Nõnda jõudsid otsijad välja Buraševosse, Tverist 15 kilomeetri kaugusel asuvasse külakesse. Selgus, et Päts oli tõepoolest seal viibinud. Kuigi Timusk ja Latt esitlesid end endiste KGB töötajatena, ei antud neile presidendi haiguslugu ning teemat välditi igati. Lõpuks õnnestus Latil ja Timuskil kohtuda Pätsi viimase raviarsti, 83-aastase Ksenia Gussevaga. Selgus, et vana naine mäletas Eesti presidenti ja tema matmist väga hästi. “See oli nagu tunneli lõpust paistev päikesekiir,” meenutab Henn Latt. “Kõrges vanuses naist vaevasid muidugi tervisehädad, kuid mälu oli tal suurepärane.” Gusseva jutu järgi taheti kunagist presidenti mulda sängitada eriliselt. Haigla töötajad tõid lahkunule särgi, kuue ja pesu. Täpset matmispaika ei teadnud Gusseva enam öelda, kuid viis mehed mälu järgi ühele vanale surnuaiale ning näitas tõenäolise paiga. Sellega sai esimene reis ümber. Eestisse naasnud, andsid Latt ja Timusk presidendi pojapojale Matti Pätsile kohe videofilmi, mille oli nende tarvis teinud keegi kohalik, Aleksandr Sokolov. Peagi sõitsid Buraševosse juba Matti Päts ja muinsuskaitse esindajad. 1990. aasta 22. juunil kell 11.30 jõuti viimaks nii kaugele, et avati haud, kust leitud säilmed kuulusid tõepoolest president Konstantin Pätsile. “Minu ettevõtmist on püütud alusetult seostada KGB ja teab kellega,” kõneleb Henn Latt kibedalt. “Saatuse tahtel olime meie Timuskiga siiski esimesed. Ega meil õieti millegagi kiidelda ole. Aitäh ei öelnud meile muidugi keegi. Ka teise sõidu tegime meie, pensionärid, oma kulu ja kirjadega. Ärge otsige siit KGB jälgi.” Seda, kuidas president Metsakalmistule kodumaa mulda sängitati, vaatas Latt telerist. Matustele teda ei kutsutud. Jälle Buraševos Tänavu pakkis Henn Latt taas asjad ning sõitis suvel koos kahe kaaslasega omal kulul Buraševosse vaatama, mis on seal juhtunud pärast presidendi säilmete väljakaevamist. Ta leidis eest 1990. aastal vallandatud kohaliku võimu esimehe Nikolai Pankratjevi ning 1988. aastal Konstantin Pätsi matmispaiga otsinguid filminud Aleksandr Sokolovi, keda oli eestlastega suhtlemise tõttu pärast kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni samuti vintsutatud. Presidendi matmispaiga saladuse avaldanud arsti Ksenia Gusseva haud oli nimetu ja räämas. “Kui Eesti Muinsuskaitse Seltsi ekspeditsioon oli 1990. aastal lahkunud, kaotas töö Buraševo asulanõukogu esimees Nikolai Pankratjev, kes oli surnuaial tehtud väljakaevamise eest vastutuse enda peale võtnud,” jätkab Latt. “Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, palusin talt andestust eestlaste nimel, kes olid lahkunud Buraševost Pankratjevit tänamata ja head aega ütlemata.” Riigitöö kaotanud, siirdus Pankratjev suurde ärisse ning kütuseveos ulatuvat tema huvid praegu Muuga laheni välja. “Kõige rohkem oli mul kahju doktor Gusseva hauast: see oli unustusse jäetud,” jutustab Latt kurvalt. “Panin sinna lille ja küünla. Saatuse iroonia tõttu oli tema matmispaik nüüd niisamuti märgistamata nagu seegi, mille ta meile omal ajal riigisaladusena avaldas. Kas võis doktor seda kunagi ette aimata?” Konstantin Pätsi väidetavatest vastuolulistest ärihuvidest, vaiki- vast ajastust, baaside lepingust, sellele järgnenud vaiksest alistumisest on viimasel ajal kirjutatud palju. Mida arvab meie esimesest presidendist Henn Latt? Küsimus võtab mehe mõtlikuks. “Seistes 1988. aastal tema oletatava matmiskoha juures, ütlesin talle: “Sa tegid kõik, et oma rahvast säästa”,” lausub Latt. “Täna lisak- sin sõnad “võib-olla”. Ühed küsi- vad, miks ta tegi niimoodi. Teised jälle arvavad, et kui omal ajal oleks konfliktiks läinud, oleks Eesti lihtsalt ära pühitud. Mul pole midagi varjata. KGBs olles ei määranud ma kellegi saatust ega kirjutanud alla ühelegi surmaotsusele. Saage aru, siis polnud enam sellised ajad. Aga plekk on mul küljes surmani —sellest ei vabane. Ma ei saa Venemaalt pensioni ja Eesti oma on ka väike. Mulle pole Buraševos käigu eest antud ei aumärki ega hüvitist sõidukulude katmiseks. Gustav Naan ütles kord, et iga mees tahab korragi elus ratsutada tiigri seljas, olgu või näoga saba poole. Selle paneks mina endale motoks. Omal ajal ei mõelnud ma kõige selle peale. Küllap tahtsin minagi midagi ära teha, olla elus ükski kord õiges kohas. Mul oli see võimalus.” |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||