|
||||
Nr 40 (979) Neljapäev, 11. november 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Nüüd on meil ka aasta vanaema ja vanaisa: Ilvi Roostar (74) Tartust ja Tõnis Ülemaantee (59) Hiiumaalt Kõrgessaare vallast. Nemad on selle tiitli kandjateks välja valinud Vanavanemate Fond, kes on tunnustanud imelisi vanavanemaid juba neli aastat. Möödunud nädalal aset leidnud sündmus sai meedias palju vastukaja, kuigi harilikult eakate suhtes nii rohket huvi ei ilmutata. Ma ei tunne neid vanavanemaid, kuid ilmselt on nad väga head ja hoolivad inimesed, sest kuidas muidu on nad kasvatanud oma lapsi, on olnud ja on jätkuvalt toeks lastelastele, Tõnis Ülemaantee pere ka sugulase orbudeks jäänud lastele. Ilvi Roostar on öelnud, et lapselapsi tuleb aidata ja usaldada nii palju kui vähegi võimalik, siis on neil ja vanavanematel vastastikku hea olla. Tõnis Ülemaantee on soovitanud järeltulijatel püüda elus läbi lüüa, tööd teha. Tore on see, et aasta vanaema ja vanaisa on lubatud kutsuda koos teiste Eestile tähtsate inimestega presidendi vastuvõtule, kus nad esindavad kõiki vanavanemaid. Tore sellepärast, et näiteks mullu jäeti eakate esindajad sellest aust ilma — meie pensionäride ühenduste liidu juhid kutset ei saanud. Kui aga rääkida veel imelistest vanavanematest, siis usun, et iga pere lastele on neist hoolivad vanaisad ja vanaemad need kõige imelisemad. See on ka loomulik ja jääb vaid soovida, et see nii kestaks. Jääb ka loota, et noored pered, kus mudilased kasvavad, peaksid samuti tähtsaks laste ja vanavanemate suhteid, ei peaks paljuks koos lastega vanaemale-vanaisale külla tulla ning omakorda neid külla kutsuda. Noorukeste ja vanakeste vahel valitsevad ju omakorda imelised suhted: vanakeste poolt jäägitu armastus ja noorukeste poolt neile meelsasti oma aega pühendavate vanakeste jäägitu usaldamine. Ükski pai pole vanavanemale nii mõjus kui lapse pai ja mitte keegi ei pea tema kortsulist palet nii ilusaks kui just lapselaps. “Räägi veel, räägi veel,” palub lapselaps, kui vanaema pajatab sellest ajast, mil tema laps oli. Lapsele on need lood nagu muinasjutud ja seega on ta vanakesega ühel meelel — muinasjutuks on tema lapseiga muutunud vanaemale endalegi. Nii on nooruke ja vanake teineteisele väga lähedased ja vajalikud. Kui ema ja isa tugi püsivad ka siis, kui lastel on omakorda lapsed, ja veel hiljemgi, siis armsaks saanud vanavanemate jäädava lahkumise peavad lapselapsed tavaliselt ikka üle elama. Mis jääb, on nendevaheline vaimne side, südantsoojendav mälestus. Möödunud nädalal hingedepäeval olid mulla alla puhkama läinud kallid inimesed meil eriliselt meeles. Tõsi on see, et ehkki katoliiklikus kirikukalendris seati hingedepäev 2. november kui surnute mälestuspäev sisse juba 1006. aastal, siis eestlastel on selle tähistamine jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. Hingedeaeg — udused ja pimedad päevad, pikad ööd. Meenub ühe teletegija hiljutine küsimus hingedeajasse uskujale, kas too on tõesti lahkunute hingi näinud. See näitab, kui mõtlematult ja solvavalt pealiskaudselt võib iga päev ükskõik kellelt ja ükskõik mida küsija suhtuda inimeste vaimuühendustesse. Mis parata, igapäevatöö oravarattas kiirustamine ei anna sellele noorele mehele, nii nagu paljudele teistelegi, ilmselt aega mõtiskleda ilma asjade ja seoste üle. Ilmselt ka aega oma vaimsete vajaduste rahuldamiseks. Nõnda ei suudeta muidugi mõista neid, kes selleks on aega võtnud, oma eksistentsi ja elueesmärkide üle juurelnud, oma päritolu ja sügavamaid juuri tundma õppinud. Jah, hingedeajal oodati hingesid koju, neil paluti kaitsta põldu ja karja. Selle aja lõppedes tänati ja saadeti hinged taas ära. Paarkümmend aastat tagasi hakkas levima senini kestev komme süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistutel lahkunute mälestuseks küünlad. Kindlasti jäävad hingedeaja kommete täitmisest osa saavate laste hinge jäljed millestki väga tõsisest, puhtast, puhastavast ja maagilisest. Nii võib kodune hardushetk küünlatule valguses ja vaikuses, mida ei sega ei teleri ega ka muu mänguriista hääl, olla sama sügav ja kõnekas kui usklikele kirikus peetav jutlus. Hingedeaeg sulandub talvevalguse, jõulude, uue aasta ja... sellega kaasneva uue raha poole. Möödunud nädalal jõudsid Eesti Panka eurosid täis autod, nüüdseks on peredele välja saadetud eurokalkulaatorid. See sunnib meid tahes-tahtmata mõtlema tuleviku korraldamise peale. Küllap eriti pereisasid, neid tulevasi imelisi vanaisasid. Kas sellest saab pühapäeval tähistatava isadepäeva peamine sisu? Ootame ära. Idee järgi on isadepäev aga püha, millega rõhutatakse meeste rolli laste kasvatamisel, tänatakse isasid ja vanaisasid. Ja juba 1998. aastast alates on novembrikuu teisel pühapäeval süüdatud veel üks täht meie meediataevas: Eesti Naisliit annab isadepäeval ühele tublile mehele aasta isa aunimetuse. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||