|
||||
Nr 39 (978) Neljapäev, 4. november 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Kas ja kuidas eakas inimene oma napilt kolmesajaeurose keskmise kuupensioniga toime tuleb? Kas jätkub (täisväärtuslikule) toidule, toasooja ning vee eest tasumiseks, kas kannatab meie kasin sissetulek ka apteegist südame- või vererõhurohud välja osta, paar korda aastas hambaarstigi juures käia ning vahel kontserdil või teatris meelt lahutada? Järgmise aasta riigieelarve projekti jõudmisega Riigikogu menetlusse on avalikkuses tavalisest teravama tähelepanu alla tõusnud kõik see, mis inimeste ainelist olukorda puudutab. Et iga teine Eesti pensionär peab varsti läbi ajama 270 — 280 euroga kuus, siis teeb meie hõimuveli soomlane sellest kuuldes ikka ja jälle suured silmad: kuidas seesuguse tillukese rahaga on üldse võimalik elus püsida? Sest soomlase enese kuupension ulatub ju paljudel üle 1400 euro; nii mõnigi nendest saab endiselt tööandjalt lisaks veel nn firmapensioni jms. Kreeklase kuupension on kogunisti 1700 euro ümber ning ega see number teisteski ELi arenenumates riikides palju väiksem ole. Oma äraelamisega n-ö mäele jõudmiseks vajaksid pisikese sissetulekuga eakad kohalikult omavalitsuselt toetust ja hoolimata linna- või vallavalitsuse masu tõttu nappivatest võimalustest püütakse siiski hädalistele abi anda — kellel aidatakse küttepuid osta, keda toetatakse taluelamu katuse parandamisel, kellele antakse lisakroone ravimite ostmiseks. Toimetulekutoetuse juba arhailiseks nimetatava piirmäära jätab 2011. aasta riigieelarve paraku jälle vaid tuhandele kroonile. Aga pensionäri kuusissetulek jääb enamasti selle toimetulekulisa taotlemist võimaldava piiri juurde või ületab seda väga napilt. Nii et pensionäride hulgas toimetulekutoetuse saajaid kuigi palju polegi; arvukamalt on toimetulekuabi taotlemise-saamise õigust puuetega inimese pensionist elatuvatel isikutel. Lastega töötute või väikesepalgaliste perede toetusevajadus on aga kaugelt suurem kui meil, eakatel. Kui aga võtta meie toimetulekuvõime hindamise aluseks euroopalike kriteeriumide põhjal määratletav vaesuspiir, siis paari aasta vanuste andmete põhjal näeb meie pensionärkond äraelamisvõimaluste poolest sootuks kehvem välja — 90 protsenti pensionidest jäi siis ja jääb praegugi (inflatsioon ju!) alla selle vaesuspiiri. Üldstatistikat parandab mõnevõrra see, et ligi kolmandik pensionäridest käib tööl ja nende palk tõstab (koos saadava pensioniga) Eesti eakatest keskmiselt 48 protsenti üle vaesuspiiri. Kuid töökoht ei jää meist kellelegi alatiseks. Aga kel on tööd, see maksab ka sotsiaalmaksu — on teada seegi, et pensioniealiste töötegijate palgalt arvestatav sotsiaalmaks on üldkokkuvõttes 10 protsenti riigikassasse laekuvast sotsiaalmaksust. Ning sellest kümnendikust hakatakse persooniti tuleval aastal taas maha arvama (kuni viiendikuni sotsiaalmaksust) eraldisi nooremate põlvkondade teise pensionisambasse. Möödunud aastal tuli nii mõnigi juhtiv sotsiaalametnik (nii sotsiaalministeeriumis kui ka haigekassas) välja mõtte või ettepanekuga kaaluda ravikindlustusmaksustada kas või 6 — 7 protsendi ulatuses ka pensionäre. See samm kergendavat märksa perearstide töö finantseerimist, sest eakad käivat ju tihti perearsti vastuvõtul. Vahepeal on need jutud vaibunud, aga ilmselt hakkame pärast märtsivalimisi sel teemal arutlemist taas kuulma. Asjatundjate arvates ei kannata pensionidelt ravikindlustusmaksu võtmise võimalus mingit juriidilist kriitikat, sest nii nagu töövõtja palgalt maksab nii sotsiaal- kui ka ravikindlustust ikka tööandja ise, siis praegu kehtiva seadusandluse kohaselt peaks pensionäride ravikindlustusmaks selle võimaliku kehtestamise puhul tulema riigilt endalt. Kuid ei saa olla kindel, et pensionäride ravikindlustuse maksustamiseks omaette seadusetäiendust millalgi ikkagi välja ei mõelda ning Riigikogu esimehe haamrihoobi saatel pensioniseaduse parandusena vastu ei võeta. Aga kuidas siis jääks laste eest ravikindlustuse maksmisega? Sedagi teeb praegu riik. Elame, näeme. Meie, pensionärid, tuleme küllap oma eluga siiski toime, ja seda ka euro kehtima hakates. Lõpuks veel nn koopiaravimitest. Muudkui soovitatakse: nõustudes originaalravimi asemel märksa odavama koopiarohuga, säästate kümneid, puhuti koguni sadu kroone — parema toimetulemise võimalus missugune! Aga selle nõuande järgimine alati ennast ei õigusta, sest koostiselt erinevad koopiad algravimist vahel isegi põhitoimeaine koguse poolest, erinevatest abiainetest rääkimata. Mõne inimese organism neid erinevusi ei märkagi ja kõik on korras, teisel aga hakkab kogu keha ja kohe vaimgi odava(ma) koopia vastu streikima. Nii juhtus paar nädalat tagasi minugagi — harjumuspärase hommikuse vererõhu- ja südamerohu Betaloc Zok 50 mg tableti asemel Meto Zokki manustades tekitasin endale südamekloppeid, rütmihäireid ja muid vaevusi. Nüüd toibun tasapisi märksa kallima originaalrohu toel… Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||