|
||||
Nr 38 (977) Neljapäev, 28. oktoober 2010 |
||||
|
Arhiiv |
“Rahulolematus on süvenenud viimastel aastatel, kuid on kujunenud hoopis pikema aja jooksul. Selle rahulolematuse on põhjustanud mitmed sotsiaalmajanduslikud probleemid, mida pole suudetud lahendada. /- - -/ Meie arvates on rahvuslike konfliktide ja pingete põhjuseks Eestis mõlemate suuremate rahvusrühmade — eestlaste ja venelaste ebakindlus, osalt isegi hirm oma identiteedi pärast. Hirm aga sünnitab irratsionaalset, sageli otseselt agressiivset käitumist. Ebakindlust ja hirmu on põhjustanud mitmed objektiivsed ja subjektiivsed faktorid, mida ei tohi vaadelda eraldi, vaid koos: objektiivseid sündmusi majanduse, demograafia ja kultuuri vallas nähakse ja tõlgendatakse vältimatult ka läbi rahvustunde prisma.” Ja edasi: “Võib arvata, et Eestis elavatel venelastel, ukrainlastel, valgevenelastel ja teistel mitte-eesti rahvusest elanikel on raskusi etnilise identiteedi leidmisega — nad on väga mitmekesist rahvuslikku, geograafilist ja sotsiaalset päritolu. Eestlaste ja teiste rahvaste psühholoogilised erinevused on jäänud täiest uurimata. Tihti ülehinnatakse saavutatud ühtsuse sügavust.” On ju täpselt öeldud, eriti kui meenutada, et eelmisel nädalal oli taas põhjust kõnelda kahest riigikeelest ja kakskeelsest riigist, et ÜRO komisjon juhtis Eesti tähelepanu — millele õigupoolest, püüdsid poliitikud nädalavahetusel päris mitmes raadiosaates endale ja teistele selgeks teha. Kõlama jäi aga tõdemus, et sedakorda ei teadnud vist rahvusvahelised mehed isegi, mida ja miks nad öelda tahavad. Kuigi jah, kahe kogukonna teema oma probleemistikuga ei ole kusagile kadunud. Reformierakondlane Igor Gräzin on oma temperamentsel moel koguni väitnud, et venelaste eestistamine integratsiooni sildi all on olnud algusest peale vale. Eespool tsiteeritud ja meid tänapäevaselt kõnetav tekst on aga kirjutatud 28. oktoobril aastal 1980. Kiri, mis saadeti ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija. “Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.” Sellele kuulsale “40 kirjale” on allkirja andnud nelikümmend eesti kultuuritegelast, inimesed, kes julgesid välja öelda seda, mida tolleks ajaks tundis lõviosa eestlastest. Allakirjutanute hulgas oli kõige enam kirjarahvast. Teise suurema rühma moodustasid teadlased. Tänaseks on neist mitmed manalamaale läinud, nimetagem või Juhan Viidingut, Mati Unti, Aira Kaalu, Ita Saksa. On neid, kes siin ja praegu meie vaimuelu vormivad, kelle nimel on sära ja suurust, näiteks Tõnu Kaljuste, Marju Lauristin, Jaan Kaplinski, Peeter Tulviste, Aarne Üksküla, Paul-Eerik Rummo. Mõnda on internetiavarustes (või kollasel paberil) vanaks kommunistiks kroonitud, mõni on kaugel kodukülas napi vanaduspensioni peal. Terve hulk on neid, kelle tänasest elust ei ole midagi kuulda. Kummatigi — nad kõik riskisid paljuga. Allkirja andes ei teadnud keegi, mis ees ootab, kuidas võimurid reageerivad. Küüditamised ja troikad ei olnud kauge minevik. Ja kuigi kõige hullemat, Siberi-sõitu ja vangiraudu ei tulnud, läbiotsimised, ülekuulamised, töö- ja esinemiskeelud tulid ju ometi. Millist taaka veel kaua aega tuli kanda, teab igaüks ise kõige paremini. Kümme aastat hiljem, 1990. aastal ilmus Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi “40 kirja lugu”. Saatesõnas on öeldud: “Nelikümmend allakirjutanut — see on ju lõppude lõpuks nelikümmend elusaatust… Kui aga liita neile mõttekaaslastele lähedased inimesed, siis oli kirja tagajärg mitmesaja inimese aastaid kestnud ahastus ja mure, alandus ning hirm oma lähedaste oodatava või toimunud represseerimise pärast.” Nüüd on see kõik minevik. Alanud aastakümnel jõuame Eesti Vabariigi sajanda sünnipäevani. Nüüd võiks olla, peaks olema hetkemuredest suurem selle mõtestamine, kuidas ja kuhu oleme jõudnud. 2008. aastal alustas Eesti Päevaleht raamatusarja “Eesti lugu”. 50 kullakaalulist raamatut, kõige esinduslikumat, mis sajandite jooksul on Eesti ja eestlaste kohta kirjutatud. Tänavu jätkub minevikku vaatamine mälestusteraamatutega XIX sajandist meie päevini. Ei ole nimistus palju neid, mis meie kõige lähemast ajaloost oleksid äratõuke saanud. Maikuu kolmandal nädalal jõudis lugemislauale Andres Tarandi päevikumärkmetest sündinud “Kiri ei põle ära”. Usutavasti riivab Lauri Vahtre “Meenutusi kadunud maailmast” (palun andeks, et tolle kõneka pealkirja loata laenasin!) noidsamu aegu, sündmusi, inimesi. On see piisav? Ega ei ole ikka küll! Neljakümne kiri on saanud 30 aastat vanaks, sedajagu vanemaks ja targemaks oleme saanud me kõik. On viimane (ja parim) aeg lähiminevik leht-lehelt läbi kirjutada ning õiglane ja asjalik hinnang, miks mitte mõni aumärkki anda neile, kes astusid ju õigupoolest esimese sammu sellel pikal kiirakääralisel teel, mida meie riik nüüd käib. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||