|
||||
Nr 36 (975) Neljapäev, 14. oktoober 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Esmaspäeval alanud soome-ugri hõimunädalal on kohane mõelda nii rahvusküsimus(t)ele üldse kui ka soome-ugri rahvaste käekäigule ning nende säilimise väljavaadetele idapiiri taga. Kõige väiksemate rahvastega näikse asjalood juba mõnda aega ühel pool olevat: nii Narva jõe ja Peipsi taga kunagi elanud vadjalased kui ka neist mõnevõrra kirde pool asuvad vepslased on sisuliselt ümbritsevas venekeelses keskkonnas lahustunud. Vadjalastest pisut arvukamate vepslaste puhul pole paraku nende püsimisele põrmugi kaasa aidanud ka asjaolu, et eelmise presidendi ja nüüdse peaministri Vladimir Putini ema olevat… vepsa hõimust. Venemaal Koola poolsaarel elavate saamide käsi ei käi samuti kuigi lahedasti — kiratsemas ja oma algupära kaotamas on nemadki. Kunagi Narva taga kuni Peterburini välja õitsval järjel elanud ingerisoomlastest pole juba ammu enam midagi lohutavat kõnelda, kuskil Peterburi piirkonnas ja Laadoga suunal elanud isuritest samuti mitte. Karjalasi on kunagise Karjala ANSV aladel alles vaid mõnikümmend tuhat ning nende keelgi pole selles administratiivpiirkonnas riigikeelena kasutusel. Mõnevõrra lohutavamad lood on poole miljoni ja miljoni vahele jäävate maride, mordvalaste, komide ja udmurtidega — nende keeles antakse välja kuigipalju raamatuidki, kuid huvi nende trükiste lugemise vastu on rohkem kui tagasihoidlik — enamasti on emakeeletunde põhikoolis vaid mõni nädalas ja need ei anna piisavat lugemisoskust ega -huvigi. Nõnda et nendegi meie hõimurahvaste ümberrahvastamine käib täiesti kavakindlalt. Pealegi on nendelegi juba pikki aastakümneid sisendatud alavääristavat suhtumist oma emakeelesse ja rahvusesse: rahvuskeeles kõnelevat eeskätt ikka vaid vaimselt ning kultuuriliselt mahajäänu(ma)d inimesed… Kuidas on käinud viimastel aastakümnetel naftaammutustööstuse jalgu jäänud hantide-manside, sölkuppide jt samojeedi pisirahvaste käsi, teame samuti. Enamikust nendest pole järele jäänud rohkem kui üksikud küttide-korilaste hääbuvad seltskonnad kunagistel üpriski ulatuslikel asualadel. Nendele on saanud saatuslikuks sunniviisiliselt muudetud elulaad ning alkohol ja muidugi nende algupärale täiesti võõras kultuur. Oma osa väikerahvaste lahustamisel venelaste hulka on täita-etendada ka Venemaal järjest tähtsamale kohale tõusval õigeusu kirikul. Kuigi kirikult oleks loomulik eeldada sallivust teiseusuliste ja teisekeelsete suhtes, on Venemaal vaata et riigikiriku seisundi saavutanud õigeusu kirikuga sootuks teised lood. Tähendab ju sõna pravoslavnõi vene keeles küll otsesõnu õigeusku, aga ühtlasi ka seda, et kõik teistsuguste uskude-usundite tunnistajad on väärusulised ja nad tuleb otsustavalt õige(ma)le teele pöörata. Et Venemaa väikerahvad, eeskätt sealsed soome-ugri hõimud, saaksid tulevikku pisutki lootusrikkamalt vaadata, see eeldaks kindlasti demokraatia märgatavat ja otsustavat arengut või parimal juhul lausa võidukäiku selles hiidriigis. Praegusest Venemaal valitsevast poliitilisest süsteemist, mida Venemaa peaminister V. Putin ise lausa uhkustades juhitavaks demokraatiaks nimetab, pole mingit põhjust ühiskonna demokraatiateele pööramist-lubamist loota. Võimuvertikaal ulatub Moskvast kõigutamatult ja ühemõtteliselt otsejoones oblasti- või kubermangu- või kraikeskustesse ja sealt edasi igasse linnakesse ja külasse välja. Praegune valitsemisviis tähendab eeskätt seda, et küla-, alevi- ja linnaelanikel endil pole oma elukorralduse üle mitte mingisugust otsustamisõigust. Nagu kogu ühiskond tervikuna, nii kannatavad seesuguse aasialiku võimukorralduse ahistamise all mõistagi ka Venemaal elavad vähemusrahvused, soome-ugri hõimud kaasa arvatud. Eestiski tuntud vene kirjanik Mihhail Veller kirjutas eelmisel nädalal ajalehes Argumentõ i Faktõ murelikult sellest, missuguseid ohtusid kätkeb kogu Venemaa tulevikule sealne jäik, ebademokraatlik riigikorraldus. Tema kirjutis kannab pealkirja “Ärge siduge meie käsi kinni!” ja on kokku võetav kõneka lausega: “Meie võimudele ei lähe üldse korda, kuidas me elame ja mida teeme.” Kui jätkatakse endist valitsemiskurssi ega lasta rohujuure tasandil inimestel endil oma asjade üle otsustada, laguneb Venemaa M. Velleri arvates mitte eriti kauges tulevikus tükkideks. Esiteks Siber, kus on gaas, nafta, alumiinium, metsad, naabrid Hiina ja Jaapan. Ning sootuks vähe inimesi, kes vajavad toitmist. Teiseks läänepoolne Vene Föderatsioon, kus elab palju inimesi, keda pole mitte kellelegi vaja ning kus seepärast algavad käärimine ning rahutused. Ning rahvuspiirkonnad nagu Baðkortostan ning Tatarstan… Kui seesugune kaos peaks Venemaal vallanduma, siis pole midagi head loota ka seal veel säilinud soome-ugri hõimudel. Et vältida Venemaa lagunemist, vajab riik M. Velleri sõnul strateegilist arenguperspektiivi — protektsionistlikke seadusi majanduse arendamiseks ning seesugust maksusüsteemi, mis ergutaks omamaist tootmist ning ei võimaldaks ühtedel rasvuda teiste nälgimise arvel. Ning mõistagi ei pääse üle ega ümber demokratiseerimisest, mis tähendab rahva õigust arendada ühiskondlikke liikumisi ja parteisid, kõigi Venemaal elavate rahvaste võimalust langetada ise kohapealsesse ellu puutuvaid otsuseid. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||