|
||||
Nr 50 (557) Neljapäev, 20. detsember 2001 |
||||
Arhiiv |
Igal aastal kordub jõuluootus, see kummaline tunne, mis meenutab lapsepõlve. See on valguse võidu ootus, ootus, et pühadetunne asuks meisse ja kingiks vaikust, rahu ja osasaamist millestki suurest ning pühast. Me tähistame kaksikpüha — Inimese poja sündi ja talvist pööripäeva, ometi on mõlemad valguse võidu, hea sõnumi ja lootuse pühadena koos kristliku maailma tunnus. Me kuulume sellesse maailma ja meil on oma mälestused, tunded ja mõtted, mis kõik väljenduvad jõuluootuses, sest me nii väga tahame saada midagi ilusat ja püha igapäevasesse halli argiellu. Mida me ootame siin ilmas, olles teekäijad, olles kõigiga, kes meiega samal hetkel sellel maamunal elavad, tegelikult külalised, ühe valgusesähvatuse nägijad kahe pimeduse vahel? Mida me loodame nendest pühadest endale, oma ligimestele, sõpradele — kõigile, kellest hoolime või keda armastame? Me tahame, et need pühad oleksid ilusad, et neis oleks rõõmu ja et me kõik tunneksime armastust ja headust, mida nii napib selles maailmas, kus tormamise ja pingutuse eesmärgiks on kujunemas raha. Jõulutunne ei ole kaubakarussell, mis käivitub juba mitu kuud enne pühi, see pole ka kallis kingitus, mida suurem osa meist ei saa teha ja ei saa ka ise. See ei ole vaid tulevärk ja rõõmurõkatus, kus pole kohta vaikusel ja pühalikul meeleolul. Jeesus sündis õlgedel, kus aastasadade vältel tuli ilmale ka eestlane. Petlemmas polnud tookord muud aset kui sõimenurk, aga ka meie maal on olnud aegu, kus polnud muud aset. Eestis oli komme jõulu ajal õlgi tuppa tuua. See, et Jeesus oma esimese öö selles kurjas ja ahnes maailmas veetis sõimes õlgedel, lähendab teda meile palju rohkem kui viimasel ajal toonitatud mõiste Kuningas. Kuhu sünniks praegu inimkonna päästja? Kuningana peaks ta ilmale tulema lossis keset rikkust ja toredust, lamama uhkes voodis, mitte sõimes armetu küünla valgel kehvalt riietatud vanemate armastava pilgu all. Ei — Jeesus sünniks sinna, kuhu ta kuulub — viletsasse, kehva kodusse, ehk hoopis kodutute, hüljatute hulka, kelle selle maailma ahnurid on ilma jätnud kõigest, mis inimväärse elu juurde kuulub, kuid kes pole kaotanud kõige tähtsamat, mis inimesel on — usku paremasse tulevikku ja lootust, et kurjus ei võida kunagi headust ja ahnus ainsat tunnet, mis inimkonda edasi viib — armastust. Sinna ta tuleb ja alustab oma võidukäiku nagu kord sõimest, kus küljealuseks õled ja kaaslasteks loomad, kes pole ju ka muud kui meie kaaslased elurännakus. Milline on meie jõulutunne, kui ootus on läbi saanud ja pühad käes? See on killuke vaikust, lumist hääletust Eestimaa kohal, mida sai kogeda lapsepõlves. See on keelatud jõulupuu tihedasti kaetud akende taga ajast, kus riik kartis jõulupühi ja oma rahvast, kes neid pühi visalt edasi pidas. Mälestus vanematest, kes oma piskust suutsid igaühele mingi rõõmu tegeva kingi muretseda. Jõululauludest, mis on aastasadu ikka needsamad, ja jõulukirikust, kust koju minnes sirasid taevas tähed või sadas laia lund. Saanisõit, kauge kirikukellade kõla, imeilus postkaart kaugelt sugulaselt, kes elas suure vee taga ja külla tulla ei saanud. Kuuselõhn, küünlasära ja sära kõigi silmades, kes kuuse ümber olid. Mälestus nendest, keda enam pole, ja lootus, et tuleval aastal oleme kõik ikka koos — nii noored kui ka vanad. Ikka sellesama tunde pärast, mis igal aastal tuleb ja millel tõeline väärtus on siis, kui ta tekib mõneks päevaks õigete pühade ajal, mitte kolmeks kuuks, mis jõulukaubanduseks kulub. Jõulud on headuse aeg, on asjatu loota, et see kestaks alati … kuigi võiks kesta. Kui oleme kalmistul küünlad süüdanud, kirikus käinud ja koju jõudes koguneme jõulukuuse juurde, mõelgem hetkeks Tema peale, kes ütles, et murra oma leivast tükk näljasele. Ehk on keegi, kes on tänulik kõhutäie eest sellel pühal õhtul, kellel on kehvem elu kui meil ja kelle moraalitud krabajad on jätnud oma riigis vaeslapse seisundisse. Jeesuse sünnipäeval maksab meenutada ta mõtet, et mis kasu sa saad, kui oled kokku ahnitsenud poole maailma kullast, kaotades seejuures oma hinge. Ootame siis jõule ja seda tunnet, mis aitab edasi elada valguse poole liikudes. Häid pühi kõigile, kes me ühist teed käime! Usku, lootust ja armastust hinge! Heldur Jõgioja |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||