|
||||
Nr 34 (973) Neljapäev, 30. september 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Homme on rahvusvaheline eakate päev, järjest enam on tunda ka märtsikuud, tol ajal toimuvaid Riigikogu valimisi nimelt. Teatavasti kuulub valimisteks valmistumise juurde ka nende teemade kergitamine, mis nõuavad tähelepanu, kuid ei ole popid. Seda arvestades ei olegi üllatav, et üha enam on hakatud rääkima ka eakate eluolust, nende kohast ühiskonnas ning eneseteostuse võimalustest. Mõne aja eest juhtis professor Airi Värnik tähelepanu sellele, et eakate teadmisi ja vaimupotentsiaali ei osata meil piisavalt kasutada, et aastad on andnud elukogemusi, mida ei maksaks ka uuel ajal uutes tingimustes eirata. Lisaks pensionäride ühingutele-liitudele koondavad eakaid sotsiaal- ja päevakeskused. Üldreeglina on nende tegevuse kujundajaiks ning tegelikeks korraldajateks toimekad daamid — nois keskustes tegutsevad laulu- ja tantsurühmad, käsitöömeistrid, võimlejad, peetakse tee- ja kohviõhtuid, sünnipäevi, kuulatakse loenguid ning kohtutakse põnevate inimestega. Muidugi on paikkonniti ka erinevusi: kus tegutseb kirjandus- või kunstiring, kus käivad koos teatrihuvilised või kodu-uurijad, lisaks pakutakse paljudes paikades sotsiaalteenuseid, alates pesupesemisest ja juukselõikusest, lõpetades lõunasöökide ja hooldusega. Kõik need keskused nii linnas kui ka (ja eriti) maal muudavad eaka elu mitmekesisemaks, toovad toanurgast välja needki, kes muidu kodus norutaksid. Kindlasti saab aga häidki asju paremaks teha. Enamik päevakeskuste püsikülastajaist on daamid, mehed igavlevad kodus. Miks küll? Vastuse leiab tegevusest endast — ega eakas mees naljalt tantsuringi kepsutama või sukka kuduma tule. Palju neid mehelikke tegevusi pakkuda ongi? On aga üks seni praktiliselt kasutamata valdkond, kus mehesõna ja -mõte ära kuluks. Igas paigas on omad mured, elamist-olemist segavat on kõikjal. Pahatihti on aga jumal kõrgel, kuningas kaugel. Need, kellest asjade kordategemine sõltub, ei teagi, mis mõne metsaküla elu segab. Aga kõike on — mõni taluõu muutub vihma ajal lausa sooks, kraavid on kinni kasvanud, teetruubid umbe vajunud või ei tühjendata postkasti või on bussiliiklus liiga hõre või… Neid “võisid” on ju palju. Just seepärast peaksid omavalitsuste juures tegutsema eakate nõukojad. Eeskuju saab Tartu nõukoja tegevusest. Eestkõneleja Tiina Mürgi sõnul jooksevad sinna kokku paljud eluniidid, inimeste mured ja vaevad hällist hauani. Mõistagi suudetakse probleeme lahendada vaid siis, kui eakate nõukojal on kohaliku omavalitsusega tegus tihe side. Tartu Eakate Nõukoja eduka tegevuse tagatiseks on hea koostöö linnavalitsusega. Ja otse loomulikult ei puuduta ju kõik seal tehtav üksnes vanainimesi. Muidugi teevad omavalitsustega koostööd ka päevakeskused, ent nende eesmärgid on ju hoopis teised, nemad rikastavad eakate argielu, nõukoda peaks olema omavalitsuse juures vajadusel näpuga näitav, vigadele-muredele osutav, ka uusi võimalusi pakkuv seltsing, mille liikmed on paikkonna eluga hästi kursis. Võib ju vastu väita — valla- ja linnavolikogud on olemas, sinna on valitud väärikad lugupeetavad inimesed, kandideerimisel ealisi piiranguid ei ole! Edukalt võivad volikogudes tegutseda ning kõikvõimalikke probleeme lahendada ka pensionärid. Nõnda see on — ja ei ole siiski. Valimisseadus eeldab kandideerijalt teatavasti erakonda (või valimisliitu) kuulumist, üksiküritajal praktiliselt võidulootust ei olegi. Eakate nõukoja liikmed ei peagi olema need, kellelt valmistegemist nõutakse ja otsest abi ning probleemide lahendusi tahetakse. Sõnakad, elu ja inimesi tundvad, valukohti mõistvad ning omavalitsusele näpunäiteid andvad eakad oleksid ühtlasi tasakaalustajad võimaluste ja vajaduste vahel, sellised targad taadid, keda ikka on hinnatud. Niisiis — vaadake, mõelge, võtke ette, kindlasti on eakate nõukodadest kasu. Muidugi ei ole eakate nõukojad ainus võimalus aastaid ja elu näinud inimeste teadmisi ja kogemusi ära kasutada, kuid kindlasti on see üks tulusamaid. Vabatahtlik töö on mujal maailmas elu endastmõistetav osa ning selle abil tehakse suuri asju. Eestis on see praegu veel lapsekingades. Teeme ära, mõtleme veel või teeme veel kord on ju kenad ettevõtmised, kuid ikkagi kampaaniakorras alustatud-lõpetatud. Loomulik oleks, et vabatahtlikuks omaalgatuslikuks tegevuseks ei tuleks avakell kusagilt kontorist, vaid see, mida teha, kuidas teha, kes teeb, algaks n-ö rohujuure tasandilt. Ja loomulik on ka see, et eakadki oleksid tegusalt asjade juures. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||