|
||||
Nr 33 (972) Neljapäev, 23. september 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Kui minu laulmisõpetaja Rapla keskkoolis, Tallinna konservatooriumis üheaegselt Tuudur Vettiku ja teiste Eesti muusikakorüfeedega õppinud Martin Laurimaa laulmistundides mingil moel ikka leidis võimaluse mõne helilooja elulooseigad või muusikateosega ühendatava mõiste tollase ühiskonnaelu või igavikuliste filosoofiliste teemadega seostada, tõi ta kuuldavale universaaltähendusega väljendi: üldise olukorra pilt. Toda mõistet kasutas laulmisõpetaja Laurimaa eeskätt idamaade, sh Hiina muusikute teostest kõneldes. Et see või teine helitöö osa andvat edasi kõike, mis iseloomustavat “üldise olukorra pilti”. Toda mõistet tänapäevase Eesti ühiskonnale kohandades peab nentima, et valitsusmeelsed väljaanded teevad kavakindlaid pingutusi selleks, et kõike Eestimaal toimuvat sobitada üldpilti, mida kõige enam iseloomustab šlaagrist pärit lääge väljend heleroosa lõhnav paradiis... Juba sellest ajast, kui Reformierakonda suvatses juhtida Siim Kallas, alustas seesinane erakond ühiskondliku arvamuse kujundamist, et kõik hakkaksid aru saama: Eesti on sedavõrd targasti juhitav riik, et siin puuduvad tõsised probleemid, sealhulgas sotsiaalsed vastuolud. Mäletan (see oli ilmselt 1998. aasta kevadtalvel), kui Riigikogus astus minu juurde kolleeg Olev Raju ning ütles: Siim Kallas kinnitas Tartu Ülikooli aulas, et Eestis puuduvat üldse igasugused tõsiseltvõetavad sotsiaalprobleemid. O. Raju soovitas teha S. Kallasega Videvikule intervjuu, et mida too poliitik sealjuures täpselt mõtleb ja kuidas ta oma väidet tõestada suudab. Kuid Kallas kohmas mulle üleolevalt: “Sotsiaalsed probleemid? Noh, eks möliseda selle värgi ümber muidugi võib, aga…” Seesugune Kallase suhtumine nii sotsiaalküsimustesse kui ka sotsiaalteemasid käsitleva Videviku toimetajasse võttis igasuguse tahtmise millalgi Siim Kallast intervjueerida. Alates juba tekkimisest kuni praeguse ajani on Reformierakond ikka ja jälle püüdnud süvendada kuvandit, et üldise olukorra pilt muutuvat Eestis reformistide juhtimisel aina helgemaks. Täpipealt nagu kolm aastakümmet tagasi, mil kuuendik kogu planeedist ägises kõikehalvava stagnatsiooni all: kõik, mis ühiskonnas toimus, tehti partei targal juhtimisel ning ikka kogu rahva hüvanguks… Kui peaminister Ansipile keegi püüabki kas pressikonverentsil või muul moel esitada küsimust, mis valitsuse mõne sammu või hoopis kogu kursi kahtluse alla seab, saab ta mõnitava kohtlemise osaliseks: peaminister ei säästa sõnu, et küsijat lolliks teha — nii rumalasti ei tohtivat küsida! Reformierakonna põhisponsorid — tööandjad — avaldasid mõni nädal tagasi oma kurikuulsa manifesti, milles omalt poolt ühiskonnale midagi pakkumata esitati ridamisi omakasupüüdlikke nõudmisi: piirata sotsiaal- ja tulumaksu, vähendada palku, tõsta järjekordselt pensioniiga… Loomulikult kutsus see töntsilt jultunud läkitus esile laialdase protesti ühiskonnas, töövõtjad tõid lagedale omapoolse igati põhjendatud läkituse ja… reformistist sotsiaalminister nimetas seda töövõtjate läkitust ei rohkem ega vähem kui mittetõsiseltvõetavaks. Niipalju siis valitsuserakonna suutlikkusest astuda ühiskonnas tõsisesse dialoogi põhimõtteliste küsimuste üle. Milleks arutleda? Meie ju juhime teid, ja olge õnnelikud, sest liigume aina roosamasse, järjest väiksemate vastuoludega tulevikku. Seda, et vastuolud ja nende ületamine on üks arengu vajalikke eeltingimusi, reformistid oma läilas enesekindluses teada ei tahagi. Valitsuse roosamannatöö vankri ette on andunult rakendunud Postimees tükkis aina tühisemaid teemasid käsitleva Arteriga. Tühisus+tühisus annab tulemuseks ülitühisuse, ja seda tõestas Arter pool aastat tagasi üliveenvalt, kui Kroonika endine peatoimetaja I. Tähismaa jätkas Kroonikale sobilikke teemakäsitlusi Arteris, intervjueerides Brüsselis kenitlevat Kristiina Ojulandi. Selles intervjuus midagi muud peale tühiste seikade tühiste tõlgenduste ootuspäraselt ei sisaldunudki, Ojulandi punaste saabaste ülistus kaasa arvatud. Lausa demagoogiameistri tipptaseme näib olevat saavutanud Eesti üks seniseid arvestatavamaid ajakirjanikke Vahur Kersna, kes läinudlaupäevases Arteris vääritu imalusega kirjutas sellest, kuidas ta austavat ja armastavat oma noore abikaasa tööandjat peaministri büroos Andrus Ansipit, kellest paremat valitsusjuhti polevat Eestis kuskilt võtta… Kui teeme lahti Vikerraadio, ei kuule sealt laupäeva- ja pühapäevahommikuti peale ilmateadete mitte midagi muud kui aina “vääriskultuuriga” seonduvat: lõpetanud ühe kitarriplõnksutaja või tümpsutaja ülistamise, alustavad Reet või Margit, või kes need leedid seal kõik on, ikka ja jälle uute albumite, singlite või plõnksutuste ettemängimist. Pisut enam kui kuu aega tagasi pühendati terve tund Tanel Padarile, kelle lapsemeelsest vadast selgus, et mehike polevat viimastel aegadel lugenud ühtegi raamatut. Aga ta vist teadvat mõnda inimest, kes teavad neid, kes millalgi on midagi lugenud. Vaat seesugust paradiisi maalitakse meie ümber, lugupeetavad eakaaslased. Ning ennast majandusteadlaseks pidav Andres Arrak aina kraaksub varesena: pensionäridel tuleks aastateks ära unustada, mis asi on pensionitõus. Sest pensionär mõistagi ei passi sellesse reformistlikku paradiisi… Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||