|
||||
Nr 31 (970) Neljapäev, 9. september 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil rahamaitse suus. Raha mängib elus tähtsat rolli, raha — see on õnn ja armastus. Mäletate ju seda justnagu lastele kirjutatud, tegelikult ikkagi täisinimesi kõnetavat laulukest? Eks toda raha rolli oleme õppinud aasta-aastalt üha enam tundma, mõistma, ausalt öeldes — ka pelgama. Põhjust selleks on juba küllaga ning aina juurde tuleb. Tööandjate manifest on tähelepanu ning kommentaare saanud juba sünni- (avaldamis-) hetkest alates. Ametiühingute juht Harri Taliga on seda nimetanud sotsiaalselt vastutustundetuks avalduseks, sotsiaalminister Hanno Pevkur märkinud, et jutt pensioniea tõstmisest on praegu kohatu jne. Tööandjate Keskliidu kõneisik Enn Veskimägi omakorda on nii kõnes kui ka kirjas (ETV ja Eesti Päevaleht) selgitanud, et majanduse elavdamiseks, sealtkaudu kogu Eesti elu arendamiseks on pikad (ja ootamatud) sammud hädavajalikud. Omal ajal kirjutas üks tark mees “Kommunistliku partei manifesti”, mis olevat aluse pannud koguni ühe (vana) maailma hukkumisele. Sellele mõeldes — kõikvõimalikud manifestid peaksid sisendama lugupidamist. Täielik ja uuendatud võõrsõnastik ütleb, et manifest on “valitsuse pidulik kirjalik pöördumine rahva poole; (poliitilise) rühmituse põhimõtteid sisaldav avalik teadaanne”. Niisiis tuleb tööandjate manifesti käsitada kui meie rahva väiksema, kuid parema osa mäejutlust, mõeldud mitte lihtrahvale, vaid poliitikutele “valimiseelse mõttekütuse” andmiseks. Tolle manifesti 18 lehekülge tihedat teksti eeldab majandusharidusega asjatundlikku lugejat, usutavasti nemad analüüsivad, osutavad ja arutlevad kõike põhjalikult, leiavad sõkalde hulgast ka terad. Jumala eest, ei taha ju uskuda, et Eesti majanduseliit ainult sellele mõtleb, kuidas kergema vaevaga oma taskuid täita, kuid rahvas, see söögu heina. Kuigi vanarahva tarkus ütleb, et ei täissöönu näljast mõista… Muide, mitu protsenti rahvast neid tööandjaid õigupoolest ongi, kas 4–5 tuleb välja? Milliste mõtetega tööandjad (resp kapitalistid) poliitikuid siis ergastavad? Lihtinimest puudutavad ehk kõige rohkem tasuline kõrgharidus, 67. eluaastani viidud pensioniiga, töötavailt pensionäridelt pensioni äravõtmine, massiline võõrtööliste (odava tööjõu?) tulek, tasuline arstiabi, sotsiaalmaksu panemine töötaja õlule, pensionide kärpimise seadustamine. Mis puudutab praegusi pensionäre, siis oleme ju korduvalt kirjutanud, et keskmine vanaduspension (4768 krooni) on ju ilus vale, rehkendatud 44-aastase tööstaaži pealt. Aga kui palju on neid, kes jäid pensionile pärast 25–30 tööaastat? Eesti keskmise pensionäri rahakotti tuleb pärast 1. jaanuari umbes 275 eurot, Soomes on seda 1200, Kreekas koguni 1700 ringis. muidugimõista mõtleb tööandja töövõtjale. Vabandust, tegelikult mõtleb tööandja ikkagi ennekõike iseendale, oma tuludele ja kuludele. Ei ole meil ju sajanditevanuseid firmasid, mille omanik otse loomulikult oma hea nime eest seisab. Või kui palju üks harilik inimene meie neidsamuseid tööandjaid üldse konkreetsete firmadega oskab seostada? Nii ongi see vesi sogane ja sogases vees olevat eriti hea kala püüda. Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud on iseloomustanud toda manifesti nõnda: koostajad arvavad, et “inimese elu jaoks otsustava tähendusega strateegilisi valikuid motiveerib ainult raha. Teiseks, me elame suletud süsteemis, millest lahkuda pole võimalik. Ja kolmandaks, inimesed on selleks, et teostada riigi huve, aga riigi huvid on identsed kitsa ringkonna ettevõtjate huvidega”. (EP, 1. sept.) Tolle manifesti avaldamine on muidugi väga täpselt ajastatud. Märtsikuised Riigikogu valimised on juba õhus. Esimesed sõnasõjad internetiavarustes peetud, esimesed reklaamlehed postkastidesse poetatud, peagi seatakse Eesti tulevik taas vaekausile — ja muidugi peavad targad poliitikud tööandjate näpunäiteid arvestama, kuis muidu. Ega erakonnad ainuüksi riigi raha peal ka omi asju aetud saa. Ajastatus on hea ka valija jaoks. On aega erakondade plaane ning valimislubadusi analüüsida, on mahti endale selgeks teha, kes on kes, milliseid väärtusi üks või teine erakond tegelikult tähtsaks peab, mille nimel ja kuidas riigi ning rahva elu kujundada kavatseb. Teisisõnu — kellele on tähtis inimene, tema heaolu hällist hauani, oma keele ja kultuuri hoidmine, kellele aga hoopis teised asjad — või ainult üks asi, raha nimelt. Oleme tulnud ühiskonnast, kus inimesel oli ainult nii palju väärtust, kui palju ta on suutnud ühiskonnale anda. Ja kui metsa raiuti, siis laastud lendasid. Aeg on muutunud, suhtumised on muutunud. Meile kõigile on antud üksainus elu ja keegi ei taha, et see kujuneks lõputuks teekonnaks vaevamägede mail. Ja just seepärast ongi too manifest üks hea ning õige asi, et toimib kui lakmus, lööb sikud lammastest lahku. On ju igaühe enda asi, kelle poolt valimistel hääle annab, millist elu endale ja oma lastele-lastelastele soovib, aga natuke on tööandjad selles asjas abiks osutunud küll. Imbi Jeletsky
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||