|
||||
Nr 30 (969) Neljapäev, 2. september 2010 |
||||
|
Arhiiv |
12. augusti Videvikus oli intervjuu EPÜLi esimehe Andres Ergmaga. Selles intervjuus on justkui kõik Eesti elu kohta ära öeldud. Jutt ei käi pelgalt pensionäridest. Sõnum on selles, kellel on Eestis hea elada ja kuidas peaks inimeste heaolu eluringi kestel püsima. Huvitaval kombel haakus selle aruteluga USA ajakiri Newsweek, mis seab Eesti inimese heaolu maailma riikide hulgas 32. kohale. Kui jätta kõrvale meie poliitikute ülikõrge enesehinnang, siis ei ole see koht ju halb. Halvem on see, et elukvaliteedis ja tervishoius langeme kohe kümme kohta allapoole, kui jätame kõrvale hariduse. Hariduses on Eesti kõrgel seitsmendal kohal. Järjekordse kooliaasta alguses on rõõm tõdeda, et oleme hariduses ikka veel arvestataval tasemel. Miks ma söandan öelda, et ikka veel? Aga sellepärast, et meie õpilased ja koolilõpetajad on aastakümneid esinenud väga edukalt arvukatel rahvusvahelistel võistlustel ja kõrgkoolidesse sissesaamise konkurssidel. Alles käesoleval aastal tuli väike tagasilöök keemias. Söandan tunnustada meie haridust ka hinnangute-kiitussõnade alusel, mis minul kui ministri asetäitjal tuli omal ajal vastu võtta arvukatelt välisdelegatsioonide esindajatelt, kes Eestit külastasid. Need lääneriikide haridustegelaste hinnangud näitasid, et olime suutnud terve nõukogude aja hoida Eesti hariduse kõrget taset, mille olime saavutanud juba kolmekümnendatel aastatel. Tartu Ülikoolis õppides olid minu õpetajateks teiste hulgas ka Juhan Lang ja Jaan Reinet, kes olid olnud Eesti Wabariigi Haridusministeeriumis haridus- ja koolinõunikeks. Jaan Reinet oligi esimene, kelle käest kuulsin, et Soome oli praktiliste õppevormide rakendamisel ja ka muus metoodikaosas suuresti eeskuju võtnud Johannes Käisi välja töötatud õppemetoodikast. Sellele sain kinnitust ka Ferdinand Eisenilt, kui me kolleegidena ja loodushuvilistena Looduskaitse Seltsi kokkutulekutel vanu aegu meelde tuletasime. Eisenile oli see teema väga meeltmööda, oli ju tema Võru seminaristina Käisi andunud austaja. Siis, kolmekümnendatel aastatel, käisid hõimurahvad kõrvuti, nüüd on Soome haridus kuulutatud maailma parimaks ja on hea meel, et vähemalt selles vallas suutsime ka meie jääda iseendaks. Inimese elu, tema elukäik ja inimeseks kasvamine on keeruline, paljude komponentide koosmõjul toimuv protsess. Et see protsess saaks väiksemate valude ja paremate tulemustega kulgeda, on appi tulnud kool. Kool seda üldjuhul teab ja niiviisi ka toimib, vaatamata sellele, et tänapäeval peavad paljud ennast märksa targemaks ja võimeliseks õpetama, kuidas kool peab toimima, mitte tunnustama seda, mida nad tänu koolile on omandanud. Koolil aitab oma enesehinnangut hoida kooli lõpetanu, kellelt saadud tagasiside näitab, kas ja kuidas on kool oma missiooni täitnud. Sajad kooli lõpetanute kokkutulekud Eestimaal kinnitavad, et üldjuhul on kool oma koha elus hästi täitnud. Aga kes või mis on kool? Kuidas saab keerulist, inimest kujundavat, vähemalt mõjutavat protsessi juhtida keegi, kes ise ei mõista selle protsessi olemust? Oh kui kahju, praegu tuuakse kool ohvriks poliitilistele huvidele, millest isegi nõukogude ajal suudeti hoiduda. Kuidas küll tuleb kellelegi pähe panna Tallinnas abilinnapeana koolisüsteemi juhtima inimene, kes ei tea isegi pedagoogika algtõdesid, süstemaatilisest hariduskorraldusest rääkimata? Kuidas küll tuleb pähe panna kooli juhtima lennundusse armunud tehnikahuviline, mõistmata, et sel juhul on administreerimine lihtsalt kellelegi teisele selle sisulise töö koorma panemine, mis tingimusteta peaks kuuluma loomingulise kollektiivi juhile? Loomingulist kollektiivi ei saa juhtida loomingu olemust tundmata. Ja kui näiliselt saab, siis on tegu varjatud valetamisega. Kool on loomisasutus ja siia valetamine kohe kuidagi ei sobi. Kahjuks ei ole need faktid “laest võetud”. See näitab, et Eesti riigil kipub olema tendents, et ka koolikorraldus tuleb viia natuke lähemale üldistele näitajatele, millega Eesti silma paistab. Küll tahaks uskuda, et see ei ole nii, aga faktid räägivad muud. Räägin õpetajate ettevalmistamisest. Kooli kannavad ju õpetajad. Aga kuidas meil on? Valitseb krooniline noorte, kaasaegsete õpetajate põud. Ülikoolid küll saavad piisava ettevalmistusega noori, aga ei anna koolile tagasi ei arvuliselt, erialaselt ega ettevalmistuselt piisavalt noort verd. Selle asemel üha kaugenetakse koolist. Olin aastaid Tallinna Pedagoogikaülikooli toetaja nende püüdlustes teha pedagoogikaülikool atraktiivsemaks, sisult kaalukamaks, muuta see täisvereliseks Tallinna Ülikooliks. Lõpuks läks see korda. Aga nüüd? Nüüd oleme saanud “kassi, kes kõnnib omapead”. Pedagoogika, õpetajate ettevalmistuse ja kasvatusteaduste arendamise ülene on mingi muu, “suurem” filosoofia. Selle kinnituseks on kas või Eesti Pedagoogikamuuseumi väljatõrjumine ülikooli peamajast. Kui palju vaeva oli vaja omal ajal Endel Pirnil, et niisugune varamu Haridusministeeriumi ja hiljem Pedagoogikaülikooli juhtkonna kindlal toel luua, ja Ilmar Kopsol, et see arhiiv-muuseum muutuks tõelise pedagoogikaüliõpilase esmaseks õppetoaks, seda ei arvestata. Õpetajate ettevalmistamine ja õpetajate täienduskoolitus käivad omapead. Need ei ole saanud prioriteediks riigis, mis püüab toetuda noortele. Pole siis ehk imeks panna, et tulevikule aplodeerimise asemel, mida küll kangesti teha tahaks, kipud vana koolmeistrina nostalgitsema. Me suutsime säilitada ühtluskooli ja selle sees luua ulatusliku süva- ja kallakuga koolide võrgu, mis tagas kõikide annete väljaarendamise. Me teadsime siis ja ma usun seda ka praegu, et meile ei sobi ei elitaarne kool ega ka eliidiriik. Lõpmata hea oli aastaid tagasi kuulda Poola nüüd juba hukkunud presidendi sõnu, et Poolast ei saa eliidiriiki. Ja Poolal läheb hästi. Ei peaks ka Eestist saama eliidiriiki, rahvas kannab riiki vaid siis, kui see toetub ühtsusele. Koolgi toetub ühtsusele: õpilased, õpetajad ja lastevanemad koos on see pere, kes tagab edu.Midagi ei ole parata, selles ühtsuses on otsustav roll õpetaja käes, õpetaja areng ning heaolu on aga koolijuhi ja haridusjuhi käes. Küll tahaks loota (ja ma usun, et mu lootus täitub), et uuel õppeaastal saavad kõik hariduselu lülid: ministeerium eesotsas ministriga; linna, maakonna- ning vallavalitsused; koolid ja kõrgkoolid oma õpilaste, üliõpilaste, õpetajate ning õppejõududega aru, et edasi tuleb minna koos, üksteist kuulates ja toetades. See annab kindlustunde vanematele, et nende laste tulevikust hoolitakse, ja teeb rõõmu erus olevale arvukale pedagoogide armeele, et nende elutöö viljad arenevad ja Eesti vaimuvili kasvab. Kalju Luts |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||