|
||||
Nr 29 (968) Neljapäev, 26. august 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Oleme siin Eestis ikka ennast oma Soome hõimurahvaga ja tema elujärjega võrrelnud. Iseäranis paistis meie kehv seis välja nõukaajal. Siis ja praegugi on nii mõnigi meist söandanud väita, et Idast peale surutud “vabadus, vendlus ja võrdsus” pani meie arengule sedavõrd rasked pidurid, et võrrelda polnud justkui enam midagi, kuigi Eesti olnud enne 1939. aastat nii mõnegi arvaja meelest arenenumgi riik, kui seda oli tolleaegne Soome Vabariik. Arvatavasti seitsmekümnendatest aastatest mäletan ühe Soome arvamusliidri mõtteavaldust, mille kohaselt tulevat riigis arengu ja korra tagamiseks maksta head palka sõjaväelastele, politseinikele, kirikuõpetajatele ja pedagoogidele. Ainult siis olevat põhjust eeldada, et riik on välisvaenlase eest kaitstud, riigis valitseb kord, rahva elukombed ja moraalsed väärtused ei jäta eriti soovida ning rahvas on vajalikul tasemel haritud. Meieni pole jõudnud hinnanguid ega arvamusi selle kohta, nagu poleks Soome sõjaväes, politseis ja kirikuringkondades asjad heas korras. Kindlasti pole neis sfäärides mitte midagi eriti taunitavat. Aga et Soome koolid on kindlasti kõrgtasemel, selle kohta saabus maailma avalikkuse ette taaskord veenev kinnitus, sedapuhku USA ajakirjalt Newsweek. Nimelt pani see nädalaajakiri maailma riigid arengu- ja heaolutasemelt pingeritta. Ja meiegi heameeleks leiame selles reas esikohalt Soome, seda eeskätt sealse väärt koolikorralduse pärast. Soome koolist saab noor igati hea hariduse, mis omakorda on teinud võimalikuks Nokia kui nähtuse tekkimise Soomes. Kuigi Eesti koolides pole asjalood sugugi halvad, on meie koolil veel tükk maad pingutada, et meie õpilastelt saaks hakata lootma Nokia loomiseks vajaliku tasemeni jõudmist. Sest ühe või teise riigi majanduslik areng ja sellest olenevalt siis rahva heaolu, sh tema leivakott oleneb lõppkokkuvõttes rahva haritusest. Üks elutaseme näitajaid on teadagi see, kui suure osa eelarvest peab leibkond kulutama toidule. Meie pahatihti vaid miinimumpalka saav inimene kulutab toidule lõviosa sissetulekust. Ning näib, et seesugune olukord esialgu küll ei parane. Euroeelset olukorda ära kasutades on meil toiduhinnad märksa tõusnud ja tõusevad veelgi, kusjuures toidu tootjad püüavad demagoogilisi põhjendusi käiku lastes igat pisemat või suuremat põhjust hinna tõstmiseks ära kasutada. Pruukis vaid ilmneda, et leiva- ja saiavilja hind maailmaturul võib mõnevõrra tõusta, kui üks leivatootjate kõneisikuid, leivaliidu juht Arnold Kimber tõttas kuulutama: leiva hind tõusvat Eestis paarkümmend protsenti! Samas on ju teada, et vilja (jahu) maksumus moodustab leiva-saia hinnast ainult kümnendiku, miska leiva-saia hinna tõus saab olla põhjendatud vaid 3–5 protsendi ulatuses. Lausa veider, et mitte öelda naeruväärne oli leivahinna tõstmise mantrate ettelaulmisel toiduliidu juhi Sirje Potisepa käitumine, kes Vikerraadio kaudu kuulutas: muidugi olevat leiva hinna nii suur tõus põhjendatud, sest kõik sisendkulud muudkui tõusvat jne. Ometi võiks Sirje Potisepa põhitegevus olla ikkagi eestimaise toidu kvaliteedi eest seismine ja kodumaise toidu propageerimine, mitte selle toidu kättesaamatumaks (kallimaks) muutumise põhjendamine. Muide, ka eestimaise toidu ja joogi eelistuse propageerimisel ei saa S. Potiseppa alati uskuda — näiteks on ta kulutanud üksjagu suud ja raadioeetriaega, et kiita kodumaise toiduainena Liviko “Viru Valget”, kuigi see on tembitud vaid Eesti veega — piiritus on väljast sisse veetud. Nii et “Viru Valge” kui kodumaise viina kiitmine on ükspäinis propagandistlik tsirkusetrikk ehk silma- või kõrvamoondamine. Kui jutt juba tsirkuse tegemisele läinud, siis tuleb meelde vanade roomlaste hulgas levinud pooleldi küünilise alatooniga loosung: et rahvas riigis mässama ei hakkaks (et kord oleks tagatud), olevat vaja talle kahte asja — leiba ja tsirkust. Panem et circenses… … Hiljuti vaatasin SAT-TV ajalookanalilt õpetlikku filmi elust vanas Roomas. Suurt tähelepanu oli filmis pööratud oma elu eest areenil võidelnud gladiaatoritele, nende funktsioonile ühiskonnas ja meelelahutusele kui seesugusele üldse. Nüüdisajaks on gladiaatorite roll inimühiskonnas suuresti teisenenud, nende asemel eksisteerib profisport. Jalgpall, jalgrattasport, poks, jäähoki… Sadu tuhandeid on neid inimesi, kes endale profispordiga avalikkuse ees ajutise ebajumalaseisuse on kätte võitnud, ja seda oma füüsilise ja vaimsegi tervise arvel. Alles neil päevil kukkus jalgrattur Rein Taaramäe Prantsusmaal võistlusrajal kokku. Mõni tippsportlane ravib oma vigastusi pahatihti märksa kauem, kui ta võistelda suudabki, tippsportlase keskmine eluiga on lühikesevõitu. Nüüdisaja gladiaatorid… Aga juba on tuure üles võtmas poliitikute tsirkus, mis päädib Riigikogu valimistega märtsis. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||