|
||||
Nr 28 (967) Neljapäev, 19. august 2010 |
||||
Arhiiv |
Nädala alguses kuulasime-lugesime taas teateid nädalavahetuseks ennustatud tormi kohta. Õnneks olid kardetud loodusjõud seekord tagasihoidlikumad. Ometi tegid need küllaltki kurja, peamiselt sealsamas, kus eelmisel pühapäeval — Virumaal. Jälle tuli maanteedelt sinna kukkunud murdunud puid ära viia, taas lõhkus loodusjõud elektriliine, purustas ehitisi. Päästeamet on ikka soovitanud tormi ajal tuppa jääda, aknad sulgeda, kodumasinad vooluvõrgust välja võtta, sõidukeid mitte suurte puude alla parkida. Aga alati pole see sugugi võimalik, eriti teel olles. Nii juhtus allakirjutanuga, kes eelmisel pühapäeval pärast tulikuuma ja tööd täis päeva õhtul kella kuue ajal bussiga pealinna poole sõitis. Tartu kandis tundus, et linn põleb, sest võimatu oli eristada, kas hall pöörlev mass linna kohal on vihma- või suitsumöll. Sekka sähvisid kullakarva välgusiksakid. Teeäärsed puud paindusid maani, ja juba nägime murdunud puid teel. Vihma tuli nagu ämbrist ja siis korraga nõksatas bussi laeluuk üles, vajus alla ning jäi eestpoolt irvakile. Tuli appi seda sulgema bussijuhtki, kuid luugi mehhanism oli murdunud. Nõnda saime kaela selget vihma. Reisijad, kõik naised, said korrapealt ühtseks pereks. Vahetasime omavahel elamusi ja hirme, sellest saime abi. Tallinnas sadas aga rahulikku vihma. Mis see siis oli, kas keeristorm? Sellele küsimusele vastas reedeses Linnalehes Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) peaspetsialist Ain Kallis. Ilmselt olevat tegu olnud derecho nime kandva äikesetormiga, mida eristab tavalisemast keeristormist mõnikord nagu joonlaua järgi liikuv äikeseliin. Derecho liigub kiiresti ning tekitab suuri purustusi, selle piirkonnas on sageli ka trombe-tornaadosid-tuulispasku. Ain Kallis kirjutab, et viimati oli äikesetorm derecho kujul 4. juulil 2002. aastal Lääne-Eestis. Seekord aga oli trombi kese läinud üle Väike-Maarja meteojaama, maksimaalne tuulepuhangu kiirus olnud 36,5 meetrit sekundis! Puhangulise tuule rekord aga püsivat 2. novembrist 1969 — siis mõõdetud Ruhnul 48 meetrit sekundis! Kes mäletab 1967. aasta augustitormi, sel on huvitav teada saada, et Loode-Eestis oli siis püsiv tuul peaaegu kaks päeva 30 meetrit sekundis. Ain Kallis väidab, et eriti mereäärsetes riikides on ilmaennustamine üks tänamatu töö: ilmasüsteem on nii muutlik, et sajaprotsendilist täpsust ikkagi ei saavutata. Eriti raske olevat määrata suviste vihmahoogude paika. Aga et EMHI sünoptikud ennustavad ilma päris täpselt, seda oleme meie kõik järjest rohkem märganud. See on väga hea, iseasi, kas me nende ennustuste järgi ka oma sõite ja muid tegemisi kavandada saame. Elu näitab, et mitte ainult ilmajaam ei ennusta torme. Nii on meid rahutuks teinud Eesti Leivaliidu ennustus leivahinna tõusu kohta. Kui torm on vältimatu loodusjõud, kas nii ka siiski inimeste otsustustest sündivad hinnatõusud? Kahju, et sellest pääsemiseks ei aita uste-akende sulgemisest. Võib-olla leevendaks küll elektrihinna tõusu kodumasinate vooluvõrgust väljalülitamine, aga see on ka kõik, mis meist sõltub. Meid lohutatakse, et konkurents panevat asjad paika, kuid kui leivahind on igas poes ühtmoodi senisest hoopis kõrgem, siis mis konkurentsist siin rääkida! Ehk ainult sellest, et rikkamat rahvast hinnatõus niivõrd ei puuduta kui vaesemat — noori lastega peresid ja pensionäre, kes rohkem küll leivast kui lihast elavad. Tean eakat prouat, kes juba praegu n-ö odavast leivast kuivikuid valmistab. Sest hinnatõus võib tulla nagu välk selgest taevast, ehk juba homme või ülehomme. Teame sedagi, et tänavu juunis olid toidukaupade hinnad mullu sama ajaga võrreldes kasvanud 3,2 protsenti. Samal ajal on jäänud toidukraami ostmiseks järjest vähem raha, sest näiteks elektri, soojusenergia ja kütte hind kokku on mulluse juuniga võrreldes kasvanud 12,2 protsenti. Ja see maksupoliitika! Mullu aasta keskel oli 2-protsendiline käibemaksutõus, korduvalt tõusid mitmed aktsiisimäärad. Tallinn kehtestas selle aasta 1. juunist 1-protsendilise müügimaksu... Küll ennustatakse seda, et järgmise aasta alguses kehtima hakkav euro hinnatõusu kaasa ei toovatki. Julgen omakorda ennustada, et toob küll. Kes siis maksab kinni kõik ettevõtjate uuele rahale ülemineku kulud? Nemad ise? Kindlasti ka nemad, kuid küllap võetakse maksmisel appi ka meid, tarbijaid. Ja seda juba praegu üleminekut ette toetavate hinnatõusudega. Niisiis, õigus on nendel, kes ütlevad, et eurole üleminek iseenesest hindu ei tõsta, aga ka allakirjutanuga nõustujatel, kes mõtlevad, et kõik üleminekuga kaasnev küll. Ega asja üle targutamine seda paremaks tee. Pigem teeb rinna rõõmsaks laulmine, oleme seda kogenud. Niisiis — ühinegem homsel taasiseseisvumispäeval “Ühtelaulmisega”, see tähendab laulgem kus iganes ja pärast seda tantsigem “Kaerajaani”. Ennustan, et see võib olla naljakas, kuid mitte nali. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||