|
||||
Nr 27 (966) Neljapäev, 12. august 2010 |
||||
|
Arhiiv |
In memoriam
Peeter Maimik (11. VIII 1944 – 3. VII 2010) Eile oleksime talle sünnipäevaks õnne soovinud, oleksime koos tassikese kohvi ja klaasikese veinigi joonud ning jälle kord maad-ilmad kokku rääkinud... Meie puhkuse eelses Videvikus kirjutas ta jaanipäevast ja võidupühast johtuva arvamusloo, kus rõhutas, et võidupüha ja Vabadussõja tähendus ja tähtsus on teema, mis meile, eestlastele, peaks põlvest põlve edasi kanduma. Saime vabaks ja võisime hakata üles ehitama rahumeelset väikeriiki, kuid meie rahumeelsus ei tähenda, et Vabadussõjas saavutatu võiks jääda kaitseta. Ja veel küsis ta taas kord, kas pöördumine enneminevikku, kus jaanipäeval alkoholi ei pruugitud, oleks utoopiline mõte — peeti ju Eesti Vabariigi algusajal loomulikuks, et võidupühal ja jaanipäeval valitses eeskujulik kord. Küsis, sest Peeter Maimik oli aatemees ning tahtis, et eeskujulik kord oleks nii selles, mida teeb ta ise, kui ka teiste tegemistes. Neid kirjutisi, mis maailma ja inimest paremaks, targemaks, vaimselt ja hingelt rikkamaks teevad, ilmus Videvikus Peeter Maimiku sulest aastate jooksul palju. Ei osanud meist keegi aimata, et lõpp tuleb nii äkki, et kõik jääb nii väga pooleli. Kas ta isegi oskas? Alles varakevadel arutles Peeter, et nüüd võiks pensionile jääda, võiks palju lugeda, palju muusikat kuulata, oma Setumaa-kodus pika suve puhata, võiks vanaisa ametit õppida, sest pojad juba meheeas, võiks ükskord endale elama hakata. Ei jõudnud. Temale antud aeg sai ebaõiglaselt vara otsa. Kuigi tõsi on see, et lisaks aastate jooksul peetud paljudele ametitele küll Eesti Raadios, kultuuriministeeriumis, sotsiaalministeeriumis, Videvikus, Rahvaliidu fraktsiooni juures, mitmes kõrgkoolis jätkus tal aega ja tahtmist pidevalt tennist mängida ning seda mängu huvilistele õpetada, olla mitme muusikakollektiivi asutajaliige, laulda vähemalt kolmes väga hinnatud kooris. Lisaks eesti ja setu keelele rääkis ta laitmatult venet, inglist ja soomet. Ja sõpru oli tal kõikjal üle maailma. Miks õigupoolest? Mis oli see Peeter Maimikule ainuomane, mis ta nõnda meeldivaks muutis? Oli see tahe ja võime inimest mõista, teda kuulata? Oli see tema imeline oskus kõikjal huvitavat näha ja nähtust põnevalt rääkida? Või oli see soov abiotsijat aidata, mis oli ju tajutav? Kunagi rääkisime sõbrast, kelle elutee oli lõppenud. “Teda ei ole enam,” ütlesin siis. Oma vaiksel moel lausus Peeter: “Kuidas ei ole? Te ju mõtlete temast, te mäletate teda. Seni, kuni meie ei unusta, on nemad olemas.” See oskus “vaikinute hääli” kuulata, üldse k u u l a t a oli talle nii omane. Peetriga sai rääkida. Kõigest ja alati. Nõnda, et endale said segased asjad selgemaks, et maailm läks äkki nagu valgemaks ja rõõmsamaks ka siis, kui hall taevas väga madalal puulatvades istus. Viimases Loomingus kirjutab nüüd juba manalamees Kalev Kesküla: “Minu lahkumise kirjatükis jäidki viimsed korraldused andmata. Ilmselt olen need juba varem, kunagi ammu, enesele tähelepanematult ära teinud. Need korraldused, kuidas mind mäletada. Ehk on see igaühega nii.” Küllap ongi. Oma eluga, oma tööga, oma astutud ja astumata jäetud sammudega oleme selle viisi, kuidas meid mäletatakse ja hinges kandma jäädakse, oleme selle valmis teinud. Ja teadmine, et vaikinute hääl jääb meiega, kuni me seda kuulata oskame, on ainus, mis sellegi lahkumise kergemaks on teinud. Kuigi tühik jääb alatiseks ja miski ei ole enam päris endine. Videviku pere Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, Kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, Jääb kuhugi alles. Karl Ristikivi On lahkunud mittetulundusühingu Eesti Pere kauaaegne liige, inimene, keda me armastasime ja austasime. Tema elujaatus ning hoolimine kõigest ümbritsevast ja kõigist oli imetlusväärne. Elu- ja töötee katkes nagu ikka — liiga vara lähedaste, kolleegide, mõttekaaslaste, meie kõigi jaoks. Maha jäid abikaasa ja pojad, keda ta väga armastas. Peeter Maimik oli mees, kellele oli südamelähedane kõik inimesega seotu — haridus, heaolu, toimetulek, tervis. Peeter oli mees, kes jõudis palju ära teha, oli oma töös väga põhjalik, kolleegina sõbralik ja abivalmis. Tema kui sotsioloogiat ja ühiskonnakorraldust tundva inimese ettepanekud tuginesid alati igakülgsele analüüsile. Ta oskas näha otsustevahelisi seoseid ja prognoosida nende mõju, pidas vajalikuks rõhutada pereväärtusi ning toetada just neid peresid, kes kannavad endas kodusoojust ja lasterõõmu. Mäletan, kuidas ta ühel MTÜ Eesti Pere ümarlaual rõhutas õppimisvajadust. Kõige kiiremaid muutusi nägi ta põlvkondade sees, mistõttu pidas tähtsaks, et toimetulekuks peab pidevalt õppima, uusi teadmisi ja oskusi omandama. Seepärast muretses ta ka lapsesõbralike väikekoolide käekäigu pärast, nähes ohtu selleski, et kui õpilased ja õpetajad viiakse üle suurtesse keskustesse, lahkuvad laste ja õpetajate järel sageli ka isad-emad, jättes külad ja asulad tühj(em)aks. Mure selle pärast võttis ta kokku küsimusega: “Kas aga väiksemaid, nõrgemaid kõrvale tõugates ei jää ka väikelinnad ja lõpuks kogu riik kaotajaks, muutudes ühemõõtmeliseks, nivelleerituks, ühenäoliseks, euroopalik-ameerikalikuks?” Me kõik oleme vaadanud ETV-s saadet “Prillitoos”, mõtlemata neile meestele-naistele, kes olid selle sünni juures. Üks nendest, kes väärtustas eakate inimeste elukogemust sedavõrd, et pidas vajalikuks koguni selleteemalise saatesarja käivitada, oli Hagi Šeini kõrval Peeter Maimik. Saade on püsinud ekraanil enam kui veerand sajandit ja olgugi tegijad praegu teised, tuleb tunnustada tollaseid algatajaid, tänu kellele aitavad need väärt hetked nõu ja jõuga tuhandeid. See saade aitab mõista põlvkondade järjepidevuse tunnetamise vajalikkust, mõista ennast ja teisi ning maailma meie ümber, aitab tunda, et me kõik koos oleme väärt suurt armastust. Peeter Maimik on lahkunud, kuid ta jääb meile alatiseks meelde kui koostööaldis, täpne, sõnakas ja meeldiv inimene. Kõige paremini ehk sobivad teda iseloomustama ameerika kirjaniku Theodore Dreiseri sõnad (millest Peeter ka ise lähtus): “Kui inimene tahab saada mingisugust rõõmu sellest üürikesest ajast, mis talle on antud elada, peab ta mõtlema sellele, kuidas muuta paremaks mitte üksnes oma elu, vaid ka teiste elu, sest rõõm enda olemasolust sõltub rõõmust, mida ta tunneb teiste pärast ja mida teised tunnevad tema pärast. Seepärast pean tegema praegu kõik heateod, mida suudan teha, ning jagama kogu kaastunde, mis mul on jagada. Ma ei tohi midagi edasi lükata ega tegemata jätta, sest seda teed mööda ei kõnni ma enam iialgi.” Olgu meie kodumaa muld õigele ja ausale eesti mehele kerge. MTÜ Eesti Pere nimel Mai Treial |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||