|
||||
Nr 27 (966) Neljapäev, 12. august 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Suvi hakkab lõpumärke näitama. Ootamatult on õide läinud astrid, need läheneva sügise lilled. Linnupojad on tuule tiibadesse saanud, inimesed, tavatust päikeselõõsast veidi väsinud, kuid õnnelikumad kui meie põhjamaiselt hallil ajal, hakkavad elu taas tavarööbastele seadma. Kalender meenutab — kolme nädala pärast on koolide uksed valla, jälle algab see igikestev õppimise ja õpetamise töö. Aga ega nii kuuma, nii pidusid ja pillerkaari, tuure ja kõikmõeldavaid kohtumisi täis tipitud suve ei mäletagi. Oma 80. verstapostini on jõudnud Veljo Tormis. Tema tähtpäevast, tema pidunädalast on osa saanud paljud, tegelikult kõik, kes vähegi soovinud, olgu siis Nargen-festivalil, Noblesseneri valukojas või kodus teleri ja raadio abiga. Kellele “Ingerimaa õhtud”, kellele “Laulis isa, laulis poega”, “Raua needmine” või veel miski kolmas-neljas, varasem või vähem tuntud… Igaühel on kindlasti oma Tormis. Viimastel nädalatel on Veljo Tormise kohast ja tähtsusest eesti kultuuris, laiemalt — kogu meie elus, meie rahvuslikus omatundes — räägitud väga palju kauneid sõnu. Aga ega kõike ei saagi sõnadesse panna, kõike ei suuda sõnadki ära öelda… On lihtsalt tänulik teadmine, et üks inimene on osanud ja suutnud oma loominguga meid mõtlikumaks, targemaks, enesekindlamaks teha. Oli kodus käimas teinegi Eestist pärit ja eestlaseks jäänud suurmees — oma meistrikursust tegi Pärnus ja Leigol Neeme Järvi. Viimastel nädalatel on palju kirjutatud nii sellest, et registreeritud töötus Eestis on vähenenud, kui ka sellest, et sisuliselt ei ütle need numbrid meie tööturu ja majandusseisu kohta, paraku, midagi. Ehk ongi see meeletu suvepidude buum mingi seesmise ebakindluse näitaja, kantud hirmust homse ees, sest mida tulevik toob, ei tea ju tegelikult keegi. Meile, ka mitte neile noortele, kes on juba vabas Eestis sündinud, ei ole ju emapiimaga kaasa antud kapitalistliku elukarusselli tajumist. Olime 20 aastat tagasi ja oleme nüüdki kui vette visatud kassipojad — kas õpid ujuma ja jõuad kaldale või ei õpi ega jõuagi… On nukker kuulda, kuis verinoored ja veidi vanemad natuke loomeelus kätt (või häält) proovinud halavad, et neid ei ole Eestimaal vaja või et ega siin midagi (mõistlikku) peale hakata olegi. Ega olegi, kui oodatakse, et keegi kusagilt kandikutäie hea-paremaga tuleb. Muidugi on Eestil tee viie rikkaima riigi hulka tegelikult ees püsti, muidugi makstakse kusagil mujal ka kalkunikitkumise või tänavapühkimise eest kordades rohkem kui meil teadmisi ja oskusi nõudvate ametite pidajatele. Ent kindel on seegi, et kus tahes võõrsil kui tahes hästi end ka sisse ei seataks, võõras jääb võõraks ning tulnukas ei tunne sealsete tähtsündmuste puhul iialgi seda uhket omatunnet. Nõnda kasvavadki need inimesed, kel ubi bene, ibi patria — kus läheb hästi, seal on isamaa. Mine tea, ehk on seesuguse kasvava juurtetuse üks põhjusi uuel ajal viljeldav aina tulevikku suunatud eluhoiak. Minevikku justnagu ei olegi, või kui, siis on mõni üksik sündmus ja inimene, keda-mida ametlik poliitika aktsepteerib. Veelgi enam — omamoodi trendiks on saanud tehtu ja tegijate pilamine. Johtub see nüüd mõne vähemandeka kadedusest endisaja suurkujude vastu, tahtmisest teisi mõnitades ennast üle kullata või veel mõnest muust põhjusest, vajaks ilmselt asjalikku loomingupsühholoogilist analüüsi. Kindel on aga see, et olgu põhjus milline tahes, papa Jannseni, Kreutzwaldi, Juhan Liivi, Eduard Vilde, Tuglase või kelle tahes mineviku suurmehe näitamine poolemeelse veidrikuna teenib olnu ja tehtu pisendamist, sealtkaudu kasvatab tunnet, et enne meid on olnud vaid tükk tühja maad. Selline suhtumine omakorda sünnitabki käegalöömist, ainuüksi oma rahakotile mõtlemist, pidetust. Maailmamees Neeme Järvi ütles intervjuus Postimehele: “Meil pole väikese Eestiga midagi häbeneda. Me oleme palju väärt, aga meist ei tehta välja… Just muusika, kunsti ja kultuuri kaudu saame maailmale näidata, mis see Eesti on… Meil on palju häid maailmamehi olnud, aga meie kurbloolus on see, et poliitiliselt oleme kogu aeg sõiduvetes olnud. Selle väikese aja jooksul, mil meil on olnud võimalik midagi teha, on jõutud palju teha. Isegi nõukogude ajal. Kultuuripoliitika ei olnud ju sugugi halb… Kui meie riigil ei ole kindlat arvamust asjadest, siis on halvasti. Eesti peab võitlema oma kultuuri ja keele eest.” (Arter, 7. aug.) Selge ja lihtne! Ning selline tõdemus peaks andma julgust kodumaale jääda ning end siin hästi tunda ka neile, kel praegu on veel rohkem küsimusi kui vastuseid. Õhus on sügist, õhus on ka lähenevate Riigikogu valimiste hõngu. Taas annavad need valimised võimaluse midagi sisuldasa muuta, rauda taguda ja karastada ning peremehetundega edasi elada. Vaja vaid mõelda, tahta ja teha. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||