|
||||
Nr 26 (965) Neljapäev, 5. august 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Kui juuli keskel tuli Brüsselist oodatud lõplik jaa-sõna Eesti eurole ülemineku kohta, oli paljude arvates alanud justkui uus ajaarvamine: ühisrahale jõudmise järel muutuks-kujuneks väike Eesti tõeliseks euroopalikuks riigiks. Viimastel nädalatel ei möödu päevagi ilma vaagimiseta selle ümber, mida head on nüüd Eesti majanduses oodata ja mida kõike see meie igapäevaelule ning toimetulekule tähendab. Laiemas laastus teadagi tähendab 1. jaanuarist eurole minek mõnesugust majanduse elavnemist, sest välisinvestoritel pole nüüd enam põhjust karta ei Eesti krooni devalveerimist ega muid pisiriigi raha ohustavaid tagasilööke. Lisanduvad investeeringud siinsesse majandusse mõistagi elavdavad mõnevõrra tootmistegevust, loovad uusi töökohti ja parandavad seeläbi suurenevate maksulaekumistega riigieelarvet. Umbes 5 protsenti meie SKT-st (sisemajanduse kogutoodangust) moodustab praegu turismist saadav tulu ning soomlastest asjatundjate kinnitust mööda elavdavat Eesti eurole siirdumine märgatavalt soomlastest turistide sõite lõunanaabrite manu. Et turism Eestis lähiajal senisest ladusamalt laabuks, selleks on soovitatud koguni turismiminister ametisse nimetada. Siinkirjutaja on juba aastaid (eriti alates Riigikogu liikmena tegutsemise aastatest 1997—1999) pidanud põhjendatuks, et seesuguse portfelliga minister, näiteks info- ja turismiminister, võiks meil ametis olla küll. Ministrite üldarvu seepärast suurendama ei peaks, sest üsnagi ahtaks jäänud kultuuriministri haldusala võiks hõlpsasti liita haridus- ja teadusministeeriumiga. …Aga nüüd tagasi nende probleemide juurde, mis on saamas senisest aktuaalsemaks meie lehe peamisele lugejale — pensionärile. Kõigepealt muidugi: alates tuleva aasta jaanuarist hakkame pensioni saama eurodes. Kui suur (tegelikult tuleks küll öelda: kui väike) see summa eurodes on, selleks jagame oma praeguse kroonipensioni 15,6466-ga. Ning meie hämmastuseks selgub, et see summake kuigi palju üle 300 euro ei küünigi… Niisiis: tulevast aastast saame päevas kulutada keskmiselt vaid kümmekond eurot… Kui võrrelda meie edaspidist veidi üle kolmesaja euro ulatuvat kuupensioni arenenud Euroopa riikides elavate eakaaslaste kuusissetulekuga, siis on põhjust vägagi tagasihoidlikuks muutuda. Omajagu muret põhjustab ka juba kevadest vallandunud inflatsiooni kiirenemine, mis pensionärist ostjale-tarbijale tähendab eeskätt toidu ja muude esmatarbekaupade pidevat kallinemist. Majandusteadlaste ja analüütikute arvamused, et pärast eurole jõudmist inflatsioon tõenäoliselt pidurduvat ja meil polevat mustaks mureks põhjust, on küll kenad kuulata, aga sisulist abi neist meile ju pole, sest kui hinnad on tõusnud, siis ega nad enam eriti ei lange. Ning kui noorem põlvkond võib-saab loota hinnatõusudele leevendust millalgi oodatavast kas või väikesestki palgatõusust, siis eakal rahval pole küll mingit alust pisikestki pensionitõusu oodata. Vastupidi: aeg-ajalt avalikkuse ette jõudvad paremerakondade esindajate (Isamaa ja Res Publica Liidu naiskogu eesotsas Riigikogu liikme Kaia Ivaga, reformierakondlasest Valga linnapea Ivar Unt) seisukohavõtud on näidanud, et valitsevates poliitikute ringkondades pole kuskile kadunud vanaduspensionide kärpimise soovitused. Kuigi Riigikogu võttis kevadel vastu eelnõu, mille kohaselt pensionile jäämise iga tõuseb 2026. aastaks 65. eluaastani, pole esimese pensionisamba rahastamise väljavaated lohutavad. Tuleb peale sotsiaalmaksust laekuvate summade otsida teisigi rahastamisallikaid. Üks seesuguseid võimalusi on muidugi kohe soovitada: tagastatagu esimesse sambasse sealt vahepeal teise pensionisambasse tõstetud viiendik sinna laekuma pidanud miljarditesse ulatuvatest sotsiaalmaksurahadest. Seda ju lubati Riigikoguski lausa üksmeelselt teha, kui seal omal ajal menetleti teise pensionisamba loomisega seonduvaid eelnõusid. Kuu aega tagasi avaldatud Euroopa Komisjoni raport “Piisav, jätkusuutlik ja kindel Euroopa pensionisüsteem” tõi muuhulgas esile, et Eesti riigipensioni ähvardab praeguse rahastamise jätkumisel aastaks 2060 märgatav kokkutõmbumine. Komisjon on nentinud, et kui 2007. aastal sai pensionile jääv inimene Eestis esimese samba näol keskmiselt 26 protsenti riigi keskmisest brutopalgast, siis aastaks 2060 oleks see näitarv vaid 16 protsenti. Sel ajal juba lisanduvaid summasid teise ja kolmanda samba süsteemist juurde arvestades on pensionäride rahaline toimetulek küll mõnevõrra parem, kuid kolmest sambast kokku pakutav keskmine pension oleks ikkagi vaid 22 protsenti keskmisest palgast… Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||