|
||||
Nr 22 (961) Neljapäev, 3. juuni 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Ennemuiste olnud rohi rohelisem, lumi valgem ning noorsugu kombekam. Et hallpäid ikka austatud sõna otseses mõttes, mitte nõnda nagu praegu, mil alatihti kurdetakse noorte koolis õpetajatele allumatuse, logelemise, suitsetamise ning alkoholipruukimise ja kõige muu selletaolise üle. Mõistagi pole vanem põlvkond kunagi noortega päriselt rahul olnud, aga nüüdisühiskonnas toimuv annab põhjust meie laste ja lastelaste käitumise pärast muretseda rohkem kui varem. Paar aastat tagasi kuulsin Tartumaal asuva tütarlaste erikooli äsja pensionile jäänud õpetajalt, et koolis kehtiv eeskirjastik ei võimaldavat kasvatajatel oma hoolealustele praktiliselt mitte mingeid sunnimeetmeid kohaldada. Erikooli saadetud, lootusetult ülekäte lastud plikad ei suvatse enese järelt koristadagi, loopides nimme prahti põrandale. Ning koristaja peab neil kühvli ja harjaga kannul käima. Pahatihti juhtuvat, et teismelised tüdrukud lasevad ennast lausa õhinal rasestada — siis pääsevat erikoolist minema… Tavakooliski kultiveeritakse mõtte- ja käitumisviisi, et õpilane pidavat ennast koolis tundma vabalt ning mõnusalt, igasuguseid pingutusi ja pingeid tulevat vältida. Aga kuidas saavad noorel inimesel tekkida minimaalsedki tööharjumused, kui teda ei õpetata koolis pisutki pingutama, enese kallal töötama, vaid lastakse aina mõnuleda ja suhtuda õppetöösse kui meelelahutusse? Meenub viiekümnendate aastate keskpaik Rapla keskkoolis, kus olid veel tööl (ja andsid tooni) mitu sõjaeelse Tartu Ülikooli või õpetajate seminari haridusega pedagoogi. Mitte poole sõnagagi polnud seal juttu mõnusast ajaveetmisest, vaid vajadusest õppida, ennast arendades pingutada. Ning kes seda ei viitsinud, pidi koolist lahkuma. Nii oli sügisel esimesse (tollal kaheksandasse) keskkooliklassi tulnutest kevadel järel vaid kaks kolmandikku, teised võisid kuskil mujal paremaid lorutamisvõimalusi otsida. Ja siin pole vajadust lisadagi, et need, kes toona keskkoolis küpsustunnistuseni jõudsid, pääsesid enamikus ka kõrgkooli ning neist said tublid ja teokad erialainimesed. Praegu kuulen gümnaasiumiõpetajatelt, et teadmiste tase koolides langeb aasta-aastalt. Reaalne lugemisoskuski teeb vähikäiku, mistõttu juba mõniteist protsenti gümnaasiumilõpetajatest pole suutelised mõistma loetava teksti sisu. Küllap on järjest halveneva lugemisoskuse üks selgitusi selles, et noored piirduvad lugemise asemel üksnes arvuti kaudu teabe hankimise ja reaalse maailmaga suhtlemisega, kuid kindlasti seisneb lugemisoskuse halvenemise ja õppurite üldise teadmiste taseme languse põhjus ikkagi ka väheses õpihuvis, aina süvenevas soovimatuses oma teadmiste süvendamiseks pisutki vaeva näha. Kindlasti ei saa siin mööda vaadata ka juba aastakümneid paljudes lääneriikides väga edumeelseks arvatud ja meilgi järgimisväärseks peetud nn vabakasvatusest. Kuid see vahepeal millegipärast palju kiidetud vabakasvatus võib enamasti osutuda lihtlabaseks kasvatamatuseks — nõnda tekib meil aina enam seesuguseid noori, kes ei tunnista mingeid piire, ei arvesta ei enda lähikonna ega kogu ühiskonna huve. Kuigi ma pole viibinud lugupeetava laulja Voldemar Kuslapi ja tema öiste lärmamistega üle piiri läinud majanaabrite konflikti juures, on asjaloosse süvenematagi selge, et kui seeniorlaulja noored majanaabrid poleks osutunud kasvatamatuteks ülbikuteks, poleks tolles Sõpruse puiestee äärses Mustamäe majas midagi taunimisväärset juhtunudki. Mõned nädalad tagasi teatati, et kõige õnnelikumad lapsed kasvavad Norras. Nad oskavad rõõmu tunda igapäevastest toimingutest ja harrastustest, muuhulgas õppimisestki. Samaaegu nenditi, et kompvekke olevat Norras kombeks lastele anda üksnes laupäeviti — nõnda säästetakse nende hambaid ning ei kahjustata tervisliku toitumise harjumust. Pedagoogilise haridusega inimesena panen siin esmajoones tähele, et Norra lapsed on keelu tõttu iga päev kompvekke vitsutada harjunud, et nende eluga kaasnevad kindlad piirangud, ning vaevalt on see kompvekipiirang nende elus ainuke keeld või tõkend. Aga nad on hästi kasvatatud lastena nende loomulike piirangutega harjunud ning see ei takista neid ennast õnnelikuna tundmast. Vabadus on tunnetatud paratamatus, on vahel korratud. Ja need, keda pole õpetatud-harjutatud noores eas piiranguid aduma, ei osutu täiskasvanutenagi õnnelikeks. Sest õnn pole mürgeldamises, laamendamises ega teistega mittearvestamises. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||