|
||||
Nr 21 (960) Neljapäev, 27. mai 2010 |
||||
|
Arhiiv |
On aastaaeg, mil ikka ja jälle tulevad meelde Marie Underi “Sirelite aegu” algusread: Ju toomehelbed jätnud jumalaga Ja sirelite õitseaeg on käes... Ehk püsivad sireliõied kauemini kui lausa suvekuumuses valendanud toomingaõied. Sest ilm on enne pärissuve algust võtnud veidi kraade maha, on jahe ning vihmane. Nagu oleks enne suvetantse antud aega järelemõtlemiseks. Millegipärast on nii, et mida vanemaks inimene saab, seda kiiremini paistab aeg tormavat. Kas ka sellepärast, et eakama inimese päevad on rohkem üksteisega sarnased, sündmusi on vähevõitu? Kindlasti. Nüüd on vähemalt vihm vahelduseks. Elu käib aga oma tuntud rada. Rõõmu teeb, et neil päevil on tema suguvõssa juurde sündinud priske poisslaps ja meel on kurb, et veel mitu aastakümmet elada võinud mees on neil päevil mulda sängitatud. Kui katsikule vana inimene naljalt ennast pakkuma ei lähe, siis surnuaiale lahkunut saatma pole tarvis kutset oodata, sinna võib omal algatusel minna. Nii on peresündmustest eakani jõudnudki rohkem matused. Seal ta siis põhiliselt näeb ka üle lühema või pikema aja taas omakseid ja saab nii ühe kui ka teisega mõne sõna vahetada. Nagu koosneksidki vana inimese erksamad elusündmused kurbadest hetkedest, mil, valged lilleõied näpus, lahkunust ainult head mälestused hinges, teiste hulgas end kui suures perekonnas tunneb. Mis lahkunu hauda viis? Jah, kui arst oleks tema tõelise häda kohe alguses avastanud ja siis ravima hakanud. Aga ei. Üks tohter kirjutas seda rohtu, teine otsustas, et õige on tarvitada hoopis teist ravimit. Kuni lõpuks siiski aparaatide alla saadeti ja midagi leiti, mida hoopis kolmandat moodi tohterdama hakati. Aga hilja juba! Ei ole nii, et arstid ei tea midagi. Teavad küll, kui nad ainult tõbise uurimiseks rohkem aega võtaksid. Ja kui nad lahkemad oleksid! Nii räägitakse peiedel silmi pühkides üksteise lohutamiseks. Ja kui keegi suguvõsa hulgast ka arvab, et ega arstki looduse vastu saa, pole ta ju kahjuks imetegija, siis hoiab ta oma niisugused mõtted endale. Ehk on kõige lähedasematel leinajatel kergem kedagi süüdistades oma valu kanda? Või olid kõnealused arstid tõepoolest lahkunu kaebusi arvestama lubamatult pikameelsed? Mida tähendab kõige selle juures ühe erakonna kokkujäämine või laialiminek, millest õhtul teleris pikalt-laialt räägitakse? Selles erakonnas on alalhoidlikke vanu ja iga hinna eest edasirühkivaid noori, kõigil ärgas eluvaim sees. Nende endi arvates õiged sõnad suus, kuigi need pilluvad kokkupuutumisel sädemeid, nagu tahaksid nende väljaütlejad end üheskoos põlema pista. Pole teil häda midagi, tahaks eakas televiisori ees istuja neile öelda — kuni jõuate nii ägedalt maid ja puid jagada, on ju kõik korras. Aga pidage veidike vihmapühi ja küll näete, et kõik selgineb. Te pole ju surmahädas ja ei pea üksteist nii süüdistama, nagu peiedel arstidega tehti. Aga ehk on teiegi seltskonna organismis tõsine häda sees ja imetegijat, keda loodate, ei olegi? Ehk on teilgi nii, et kedagi (vastastikku) süüdistades hakkab kergem? Kui aknaklaasidel hakkavad pärlendama vihmapiisad, mõtleb teleriga üksi olija, et küll oleks ta kuulanud juttu sellest, kas erakondade “arstid” saavad nüüd, mil Euroopa raha on meil peaaegu käes, rohkem aega ja võimalusi “tõbiste” jaoks. Sest mis see vaene inimene siis rohkem on kui üks hädasolija. Kas näiteks nüüd võib unistada ka matusetoetusest? Või koguni pensioniraha jaotamisest nii, et üks meist ei saaks taevani küündivat, teine seal kõrval maast madalamat osa? Suguvõsa noorematele mõeldes ei saa kuidagi aru, miks heldet peretoetust makstakse rikkamatele, kitsimat vaestele. Alles hiljaaegu kõneldi raportist, mille järgi 39 protsenti sotsiaaltoetustest läheb rahva rikkamale osale. Sellestki jäi kõrva, et vanemahüvitise ülempiiri soovitati allapoole lasta. Ja et teistest kõrgemas vaesusriskis on üle poole töötutest ja peaaegu pooled pensionäridest. Päris häbi on meie elu pärast, meist vähem tehtavat sotsiaalkulutusi vaid Mehhikos ja Koreas. Ja siis veel see pidev hirm, et nüüd võetakse meie pensioniraha veelgi väiksemaks! Kuigi peaminister ütles raadios, et ei võeta küll... Mõni päev tagasi sai vanainimene Saksamaalt postkaardi. Kirjutas keegi Rosamunde. Küsis, kuidas elu läheb ja et nüüd saab Elionist 169 krooni eest kuus suure hulga telekanaleid ja lauatelefoniühenduse. Postkaardi saaja arvas, et Elion on Rosamundele üle läinud ja Saksamaale kolinud. Aga naabrinaine teadis, et see on tühipaljas reklaam ja seda ei tasu uskuda. Keda ja mida siis uskuda? Suguvõsa juttu, erakondade asjamehi, raporteid, peaministrit, Rosamundet, naabrinaist? Kindlasti aga looduse juttu akna taga, taas kord sireleid ja suve tulekut. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||