|
||||
Nr 20 (959) Neljapäev, 20. mai 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Auväärt Euroopa Komisjon on Eesti eurokõlblikkuse asjus oma jah-sõna andnud. Nüüd jääb veel ümmarguselt poolteist kuud hinge kinni pidades oodata ja olemegi omadega mäel mis mäel. Oma raha on küll läinud, aga mis sest ikka taga nutta: raha läinud, vähe läinud! Olgugi, et paljudel on veel selgesti meeles, kuidas selle tuleku üle rõõmustasime ja kuidas see tõstis meie aastasadu ja veel pool sajandit maha materdatud enesetunnet. Rääkimata sellest, mida tookord ühe krooni eest kõik sai! Mäletate ju, et 150 krooniga võis kuu aega elada ja ei pidanudki kartulikoori sööma. Tundusime üksteisele nii võrdsed ja armsad, olles alles äsja seisnud kõrvuti ülevatel hetkedel, ometi ikka veel silmitsi võimalusega, et vabaduse hind võib ka väga kalliks osutuda. Küllap oli taevastel vägedelgi meie vabaduslaule kena kuulata ja sealt kõrgelt paistis selgesti kätte, et see vaene ja visa rahvakild on oma vabaduse kõigiti ära teeninud. Aga euro tulekuks oleme veel rohkem teinud. Majanduslangusest tingitud eelarvekärped olid muidugi paratamatus, ometi tundub, nagu oleks tabanud kärpijaid omamoodi hasart, enam õigupoolest ei vaadatudki, kust võtta. Aga vaadati ikka küll. Paneks imestama, et pensionid on seni puutumata jäänud, kui ei teaks, mispärast — eks see suur seltskond või viimaks “valesti” valida. Sellegipoolest elab meie pensionäridest 43 % vaesuses, kinnitab OECD. Hinnad on vahepeal tublisti tõusnud, seega saab samaks jäänud pensioni eest vähem. Sellegipoolest kõlab kullakaupmehe karm hääl: liiga suured pensionid seadvat euro teele suuri ohte. Emapalk jäi puutumata, aga tervishoid sai kõva matsu. Ega sellest enne õieti aru saa, kui arsti juurde asja, siis selgub paraku paljudel puhkudel, et tuldagu paari kuu pärast. Kuidas öelda oma haigusele, et pea pisut kinni? Tohtrid teavad hästi, mis niisugune ootamine tähendab — väiksest hädast saab suur, selle ravimine maksab võrratult rohkem, rääkimata inimese enesetundest. Tervis läinud, palju läinud... Kuidas masuaeg ja eelarvekärped mõjuvad, teavad omal nahal ja kõige kurvemal kombel töötud, kelle arv väheneb vastavalt sellele, kuidas neid tööotsijate hulgast välja arvatakse. Mäletate, mismoodi suhtuti esimestesse sotsiaalsetesse töökohtadesse — päh! Teiste riikide poole kiigates on arvamused hiljukesi muutuma hakanud. Säärastel puhkudel on parim viis hättasattunu mõistmiseks iseenda asetamine tema olukorda. Võib arvata, mis on nende esimene mõte ärgates ja viimane magama heites. Või kuidas tunnevad nad end, teades, et lapse ainus soe söök on koolilõuna. Kui kaua suudetakse sellele kõigele vastu panna? Kahjuks pole mitte kõik võimelised teisi inimesi mõistma, ent need, kelle käes on voli oma rahva eest otsuseid teha, vastutavad täiel määral. Rahva usaldusega manipuleerimine kitsa kildkonna ja enese huvides viib au ja lõpuks hingerahugi, kui see kedagi peaks huvitama. Ja seda ei osta ka kogu maailma kulla eest. Ent igal uuel asjal on oma võlu, vähemalt see on euro puhul kindel, näeb siis, kuidas hindadega saab. Teiste riikide elanikud on küll täheldanud nende märkimisväärset tõusu, võib-olla on Eesti taas kord see tubli väikeriik, kel läheb kui lepse reega. Siis tormavad investorid muidugi üksteise võidu kohale ja kui siit pilvepiirilt alla vaatame, õitseb armas Eestimaa täiel ilul. Looduses ongi see just praegu nõnda. Kõik on kohal: pääsukesed, ööbikud, käod, päevad on täis helisevat kontserti, lilleilu jätkub kõikjale. Tundub mõistusevastane taas jätta see kõik ja minna istuma nelja seina vahele, kulutama närve ja aega, mida enam kunagi tagasi ei saa. Usun, et Looja pidas inimese puhul mõnda muudki silmas peale igapäevase töö. Hea on mõelda, et igaühel meist on ka kõrgem eesmärk ja ülesanne ning selle nimel tasub vaeva näha, nutta ja naerda, andestada ja armastada. Mõnikord on hirmus kahju, et argihallus tapab meis surematu vaimu ja annab maad võimule ja rahale ning väiklasele tantsule nende ümber. Inimesed on oma maailma nõnda seadnud, et rahata läbi ei saa, ent kellelgi pole kahte suud ja kõhtu ning kõige õnnelikumad ei ole need, kel surres on kõige rohkem asju. Aga sõpru võiks küll olla. Ja häid inimesi meie ümber. Neist tunned rõõmu nii heas kui halvas, nõnda on tee siledam, tuul pehmem ja taevas selgem. Kaunist lehekuud! Liina Kusma |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||