|
||||
Nr 19 (958) Neljapäev, 13. mai 2010 |
||||
Arhiiv |
Tänane lehenumber läks trükikotta juba teisipäeval, kui kõigeväeliste Brüsseli otsustajate jaa-sõnani Eesti Vabariigi eurotsooni lubamise kohta oli jäänud veel vaid üks päevake. Kuulun nende hulka, kes arvavad, et küllap meid eurole lastakse, aga kas see meid, eestlasi ja sadu tuhandeid eestimaalasigi, üldse senisest kuigivõrd õnnelikumaks-edukamaks teeb, on vägagi küsitav. Miks? Sellepärast, et esiteks liialt pikale veninud äärmiselt parempoolne, lausliberaalne valitsemisperiood on siinse infrastruktuuri ja ühiskonna sidususe niivõrd hapralt õhukeseks muutnud, et peame tõsiselt kahtlema, kas Eesti majandus ning rahandus suudavad korvata neid allhoovuslikke maailma- ja Euroopa-tasemelisi tagasilööke, mis alles on hakanud Kreeka majanduskriisi tõttu justkui pooljuhutsi ilmnema euro tervise juures ja mis meid pärast euroga liitumist senisest palju valusamalt tabavad. Aga need raskused (euro kiire kursilangus ning näiteks dollari järjekindel tõus esmajoones) alles hakkavad meid mõjutama, nii nagu ka muudki majandushädad — inflatsiooni kiirenemine, tööjõu jätkuv väljavool, väliskapitali oodatust hoopis väiksem sissesuundumine Eestisse jms. Vusserdajatest ärimeeste nagu Kalevi senise suuromaniku O. Kruuda sisuline põhjakõrbemine kuulub samuti ilminguna sellesse ebameeldivasse, pahaendelisse rubriiki. Kalev kuulub nüüd välismaalastele. Kui mina oleksin inimene, keda enesejäik peaminister pisutki kuulda võtaks (kui seesuguseid üldse ongi), siis soovitaksin tal pärast Brüsselist kuuldavat eurole-kutset riigimeheliku väärikusega aeg maha võtta ning pakkuda euromeestele umbes aastapikkust ootamisaega. Et tõestagu Brüsseli rahandustegelased enne, kas euro on maailmajaorahana üldse jätkusuutlik — siis Eesti vaataks n-ö õunte pealt, kas tal on mõtet eurole kippudagi. Paraku aga on euro kursi langus ja sellest tulenevad ebameeldivused alles õrnas algusfaasis, sellega seonduv majanduskriiside vallandumine Lõuna-Euroopa manãna-riikides on esialgu pigem aimatav kui käegakatsutav. Aga praegu on küll karta, et kergeusklikud eurohõisked asenduvad varsti europohmelusega — Eesti majandus-rahandus osutub nii jäigalt kriisides võbeleva eurokesega seotuks, et meiegi kätte nuheldakse kogu meie pisikest riiki vappuma panevad karistused ka nende pattude eest, milles me ise eriti või üleüldsegi süüdi ei pruugi olla. Kui Eesti oleks kuningriik, siis oleks ehk meilgi oma kroon alles, nõnda nagu on jätkuvalt päris hea tervise juures nii Rootsi kroon, Inglise nael kui ka Taani raha. Ants Tamme,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||