|
||||
Nr 19 (958) Neljapäev, 13. mai 2010 |
||||
Arhiiv |
Kui vanemad inimesed perekondlike sündmuste puhul või mõnel muul põhjusel kokku saavad, on üks peamisi jututeemasid tervisehädad. See on igati mõistetav, sest kui inimene pensioniikka jõuab, on tal tahes-tahtmata tervises midagi logisema hakanud, ühel vähem, teisel rohkem. Kui rauast masinavärgid aastatega kuluvad, miks siis mitte lihast ja luust inimene. Ja nii arutataksegi, mis kedagi vaevab, millise tohtri juures käiakse, milliseid kalleid tablette neelatakse ja kui suurel hulgal, keda ootab operatsioon või mingid protseduurid, kes vajaks taastusravi. Kõike ei jõua üles lugedagi, alates ülipikkadest eriarsti järjekordadest ja lõpetades ülimalt kalli hambaraviga. Ühel sellisel pensionäride õdusal kokkusaamisel kerkis üles arsti kui psühholoogi, kui inimese vaimse mõjutaja roll ühe või teise tõve vastu võitlemisel. Keegi kiitis Tallinna Keskhaigla kardioloogi Artur Aderit, kelle muhe ning lootustandev jutt äratab ka kõige tõsisema südameveaga inimeses optimismi. Üks koosviibijatest oli käinud Mustamäel Põhja-Eesti Regionaalhaiglas professor Ruth Sepperi vastuvõtul. Põhjaliku ja veenva jutuajamise käigus kerkis uus lootus paranemisele, taastus vahepeal kaduma hakanud usk haigusest jagu saada. Ühte vanemat naist oli aidanud raskest närvivapustusest üle sõbraliku, väga loogilise jutuga psühhiaatriakliiniku vanemarst Anneli Parksepp. Seda tohtrit on teisedki kiitnud. Häid sõnu ütlevad patsiendid perearst Pille Siimu kohta, kes on väga abivalmis, annab alati häid soovitusi. Ta töötab Magdaleena Haigla polikliinikus. Kuid tavaliselt on vaja ravida üheaegselt mitut ihuhäda. Nii et võrdlusvõimalused tohtrite kohta on täiesti olemas. Mitmed tohtrid on vastuvõtul üsna kidakeelsed, ei vaevu patsiendiga, eriti vanema inimesega rääkima. Üks seltskonnas viibinud vanem daam oli täielikus hämmingus kardioloogi napist jutust. Perearst oli talle välja kirjutanud sellise ravimi nagu Emzok. Et oli pensionipäev, ostis ta seda medikamenti apteegist kohe mitu karpi. Kui jõudis järg südamearsti juurde minekuks, vaatas too olemasolevad ravimikarbid üle ja ütles, et need tuleb kõrvale panna. Siis kirjutas ta selle asemele uue ravimi. Küsimusele, miks Emzok ei kõlba, oli vastuseks õlakehitus. Apteegis selgus, et välja oli kirjutatud Emzokiga täpselt sama koostisega analoogravim. Üldse kuulis patsient tohtrilt visiidi käigus vaid kümmekond sõna. Kõige suurem kahju oli juba varem soetatud ravimist, mille ostmiseks oli kulunud päris korralik summa. Muidugi kirjutas see tohter patsiendile veel ühed uued tabletid, kuid et õppetund on olemas, ostab too nüüd ravimeid ühe retsepti kaupa. Süda jäi aga vaevama, miks arst tema haiguse kohta midagi lähemalt ei seletanud, kas või seda, millise elurütmiga nüüd edasi minna. Sellest on patsiendile vähe, kui talle ainult ravimiretsept välja kirjutatakse ja vaid paari sõnaga seletatakse, kuidas ravimit manustada. Umbes samalaadset juttu rääkis ka mees, kes oli äsja uroloogi külastanud. Teda ootas lähemal ajal operatsioon. Selle asemel, et patsiendi küsimustele täpsemalt vastata, anti ta õe hoolde — küll too seletab. Õde ei osanud probleemist eriti midagi rääkida. Kõige hullem ongi vähene arstipoolne teavitamine patsiendi haigusest ja selle ravi võimalustest. See mõjub halvasti ka patsiendi moraalsele tervisele. Kõik saavad ju aru, et mõned arstid on vahel üle koormatud, et mõnikord tuleb vastu võtta kuni 30–40 patsienti, et ka arst on inimene, kes väsib. Kuid inimene on ka patsient, kes vaatab lootusrikkalt, raskematel juhtudel ka hingevärinaga arsti poole — kas suudad mind aidata, terveks teha, järelejäänud nappe elupäevi pikendada. On selge, et terveneda ei aita ainuüksi ravimid, vaid ka lootus ja inimese enda tahe paraneda, maksku, mis maksab, jalule tõusta. Ka siin on arstil vastutusrikas ülesanne inimese psüühikat mõjutada, innustada haiguse vastu võitlema, ka kõige raskemas olukorras positiivselt mõtlema panna. Haige ei tohi kaotada lootust terveneda. Arst, räägi patsiendiga pisutki rohkem, aita kõrvale tõrjuda tema mõttemaailmas haigusega tekkinud negatiivsed hoiakud ja hirmud! Praegu see kahjuks veel alati nii ei ole. Miks? Sest mõnikord on arsti vastuvõtud muutunud ülekoormatuse tõttu konveiersüsteemiks, kus patsiendile ja talle individuaalsele lähenemisele pööratakse ilmselgelt liiga vähe tähelepanu. Kuid paljugi sõltub arsti isiklikust suhtlemisoskusest. Aga seegi on hea tahtmise korral arendatav. Vambola Lillemäe |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||