|
||||
Nr 19 (958) Neljapäev, 13. mai 2010 |
||||
Arhiiv |
Täna on vähemalt kaks tähtsat päeva — kaduneljapäev ja taevaminemispüha. Entsüklopeedia ütleb, et see on 40. päev pärast lihavõtteid, kirikukalendris mälestatakse Kristuse taevaminekut, rahvakalendergi keelab põllutööd, lilli noppida ja rohtu niita ei tohtinud, loodus pidi rahu saama. Teine on hoopis selgem – kaduneljapäeval tuleb vaeva näha asjadega, millest on vaja lahti saada. Mida lähemale jõuavad taas valimised, seda enam kuluks ära vanarahva tarkus, kaduneljapäeva puhastav või lausa hävitav toime nimelt. Viimaste päevade meediasse on tõusnud poliitikas lubatavuse teema. Hingekarjased on oma sõna öelnud, nad on juhtinud tähelepanu sellele, et… — kuidas seda nüüd täpsemalt öeldagi? — et on ka teisi võimalusi oma veendumuste kaitsmiseks kui teisitimõtlejate mustamine. Niisiis on vaimulikke häirinud meie poliitiline kultuur(itus). Miks siis pahandati? Kõige enam ikka seepärast, et tunnetatakse õigete sõnade katte all aetavat kiivas poliitikat. Teisisõnu — vaimulikud tegid oma pöördumise, pidades silmas Keskerakonna välireklaami, milles juhiti tähelepanu Reformierakonna ja IRLi sõnade ja tegude lahknevusele, sellele, et tööpuudus on jõudnud talutavuse piirini, valitsuserakonnad ei ole aga sisuliselt mitte midagi ette võtnud. Mis on ju õige. Sellest johtus aga etteheitev küsimus: miks ei ole vaimulikkond juba ammugi ühiskonna ellu sekkunud? Kaks oodatud tähtsündmust on nüüd möödas. Toda “Ühtse Eesti suurkogu” oodati põnevuse ja vist isegi väikese pelgusega mitu kuud. Aeg-ajalt libises ajakirjandusest läbi, et oodake, oodake vaid, kohe tuleb, küll näete. Tänavaile ilmusid reklaamfotod, siis need soditi, justnagu oleksid pahulased toimetanud. Aga ei, pärast tuli välja, et omaenda targad suhtekorraldajad mõtlesid põneva nipi välja, et näidata… Mida õigupoolest? Tegijad ise on kokkuvõtteks öelnud, et “soovist rääkida kõigi, ka meie puudujääkidest sündiski mõte tuua ühiskonda liikumine Ühtne Eesti. Sellest pidi saama ühiskonna lakmuspaber, mille üheks tähtsaks osaks oli kõik see, mida me selle projekti raames tegime. Me korraldasime kampaaniad, õppisime paremini tundma retoorilisi võtteid, manipuleerisime avalikkuse ja meediaga. Ühesõnaga tegime kõike seda, mis on tänase Eesti poliitika argipäev… Me loodame, et Ühtne Eesti on andnud juurde julgust ja tahet… et inimene oleks poliitiku jaoks taas kodanik ja mitte klient. Me loodame, et Ühtne Eesti aitab tuua lähemale arusaama, et praeguse Eesti eest ei vastuta Reiljan, Ansip, Savisaar, Pihl või Laar, vaid kõik me ise”. Ilusad sõnad, tõsised sõnad — kuid ainult sõnad. Need kuus või seitse tuhat kalli pileti lunastanut või kauni kutse saanut, kes reedel Saku Suurhalli kõledas saalis poliitteatrit vaatasid, ehk tõesti edasimõtlemiseks midagi koju kaasa võtsid. Kodus telerit vaadanuile jäi mälupilt valges kostüümis sihvakast ja pingutatult naeratavast Ene-Liis Semprist ning kangesti Carl Robert Jakobsoni meenutavast Tiit Ojasoost keset seda poliitšõud. Vaatasid, kehitasid õlgu ja küsisid endalt: “Ja mis siis?” Enne kirjutasid kultuuriloolased, kriitikud, sotsioloogid, ajakirjanikud, mis kõik nüüd kohe-kohe toimuma hakkab, kuidas tunneli lõpus paistab lootuskiir, kuidas kriitiline meel ja kodanikujulgus on kasvanud, kuidas meie poliitikat on naeruvääristatud ja kahtluse alla seatud, kuidas… Noh, ja edasi? Ilmselt tuleb nõustuda Mihkel Mutiga: “Hoolika meediakampaaniaga on teater saavutanud suure kõmu… Tark inimene ei saa ju ometi tõsimeeli uskuda, et siin tegeldaksegi ühiskonna uuendamisega või et ülepea sünnib midagi olemuslikku. Autorid teevad eelkõige iseendale reklaami.” Finita la commedia. Kui õhupalli nõelaga torgata, vuhiseb ta tühjaks ja ongi kõik. Elu läheb edasi. Moskvas tähistati suurejooneliselt suure sõja 65. aastapäeva. Me võime öelda või mõelda mida tahes, kuid tänased eakad, sõjaaja lapsed mäletavad veel, mis tunne oli, kui õpetaja klassi tuli ja ütles: “Lapsed, sõda on lõppenud.” Kuidas kõik õue jooksid, kilkasid ja trallitasid. Me teadsime, et need isad ja onud, kes olid elus, need jäävadki ellu. Emadepäeva lilled lõhnavad vaasis. Estonia kontserdisaali täis emasid-vanaemasid kuulas kontserti. Pidupäevakõne pidas tavakohaselt president Toomas Hendrik Ilves. Ausalt öeldes, veidi kummastav too kõne oli. Lasteaiakohtade ning tervisekaitsjate nõudmiste vahele tekkinud käärid ei ole see teema, millele pidanuks president keskenduma. Need asjad peaks ikka mujal lahendatama, kord aastas, kui me emadest mõtleme, neist ja neile räägime, ei ole õige aeg ja koht poliitikuid noomida. Aga eks see ole taktitunde küsimus. Kahe eduka tütre ema, kahe mudilase vanaema Rutt Šmigun sai aasta ema tiitli. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||