|
||||
Nr 17 (956) Neljapäev, 29. aprill 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Mul on tänini meeles, kuidas ma 1988. aasta aprillis ajalehe Rahva Hääl rahvusvahelise elu osakonna juhatajana ning N. Liidu ajakirjanike liidu liikmena Afganistanis käisin. Lendasin Moskvast Kabuli (õigupoolest tuleb puðtu keelepruugi kohaselt öelda: Kobulisse) neljaliikmelise lehemeeste delegatsiooni koosseisus, viibimaks nn aprillirevolutsiooni kümnenda aastapäeva tähistamisel. Ekikake enkilabe saur — aprillirevolutsioon — oli ju 1978. aastal pannud aluse sellele, paraku sama aasta sügisel N. Liidu erivägede sekkumisega väljastpoolt väga jõuliselt mõjutatud sündmusteahelale Afganistanis, mis viis tolle maailmaajaloo arenemise põhisuundadest seni kauaks kõrvale jäänud riigi ja tema rahva(d) seesugusesse olukorda, mis pole neil tänapäevani lasknud rahumeelselt elada-areneda. Ja praegu paistab, et sellele paljukannatanud maailmanurgale ei anta omaenese tingimusist-tõekspidamistest johtuvat elamis- ja otsustamisvõimalust veel niipea… Lennureis Moskvast Kabuli oli tookord kõike muud kui tavapärane. Kui sõjaväe transpordilennuk sihtlennuväljale lähenema hakkas — Kabul ja sealne lennuväli asuvad mägede vahel suures ja küllaltki sügavas orus —, hakkas lennuki pardalt iga mõnekümne sekundi tagant väikesi rakette lennuki ette ja kõrvale lendama, rakettidele iseloomulikud tulejoad taga. Milleks neid rakette pidevalt välja lastakse? Vastuseks kuulsime, et nendega juhitakse lennuki pihta tulistatavad Stinger-raketid kõrvale ja meie õhulaev pääseb sedaviisi kindlast allatulistamisest. Sest Stingeritega olid N. Liidu sõjardite vastu võidelnud Afganistani iseseisvuslased ehk duðmanid hästi varustatud. Ja ameeriklastelt saadud Stingereid peetigi peapõhjuseks, miks N. Liidu relvajõud Afganistanis häbistava kaotuse osaliseks said. …Kui lennuk viimaks lennuväljal maandus, viidi meie delegatsioon relvastatud kaitsesalga saatel kesklinna hotelli. Järgmisel päeval liikusime Kabulis ringi ja tegime tiiru mõnekümne kilomeetri kaugusele mägiküladesse, kus meile tutvustati süngete nägudega, põhiliselt vaikivaid mehi, kes olid omal algatusel moodustanud kodupaiga kaitsmiseks relvastatud salga. Samuti märkasime külasid ümbritsevaid kunagisi niisutatud põlde. Need sööti jäänud põllud olid erineva suurusega — kümnendikust hektarist kuni hektari-poolteiseni välja. Kõik nad olid täiesti tasased, savist ning kividest ääristega, kusjuures põllulapikesed olid üksteisest mõnikümmend sentimeetrit madalamal. Kunagi olid need olnud ju niisutatavad — vesi liikus ülevalt allapoole — ja kui üks lapp oli veega kaetud, avati seda ümbritsevas äärises läbipääs vee laskmiseks järgmisele põllule. Kui me nendes külades käisime, olid kõik põllulapid juba küm- me aastat vaid ohakat ja muud seesugust “vilja” kandnud, sest nende põldude harijad olid väljast peale sunnitud sõtta kistud. Afganistani rahvas toitus sisseveetavast riisist ja nisust. Sõda oli kogu sealse elu lootusetult segi pööranud. Tõsiusklike moslemite hulgas teaduslikku ateismi, ühiskondlikku omandit ja muid sotsialistliku korra eeliseid juurutavad N. Liidu sõdurid ja nende kohalikud kaasajooksikud pidasid aga kõike seda ikkagi progressi evitamiseks mägirahva hulgas. Meie praegune teadmine ütleb, et nüüdseks juba rohkem kui kümme aastat peaaegu kogu maailma pinge all hoidev islami- terrorism (mille tuntuim terroritegu hävitas ju New Yorgi kaksiktornid septembris 2001) kutsuti suuresti esile just võimuvaakumist Afganistanis. Puðtunitel olid relvad käes, aga et taas niisutuspõllundust viljelema hakata, selleks olid nad liiga kaua eemal olnud rahulikust tööst oma niisutuspõldudel. Nad eelistasid sõdimist jätkata. Läinud nädalal said Tallinnas kokku NATO välisministrid. Üks arutlusprobleeme oli: mida teha Afganistaniga? Paraku otsustati seal sõdimist “demokraatia juurutamiseks” jätkata — tõsi küll, klausliga, et seda tehtavat niikaua, kuni Afganistani enda relvajõud talibanidevastase võitlusega ise toime tulevad. Kui praegusest USA presidendist Barack Obamast loodeti, et ta võtab arvesse nii inglaste rohkem kui 150 aasta vanust valusat kogemust Afganistanis (inglased loobusid alatiseks katsetest afgaane alistada) kui ka N. Liidu väga kibedat sõdimisest loobumist 22 aastat tagasi ja teeb sellest kõigest õiged järeldused ega jätka mõttetut relvavõitlust usu, elulaadi ja sealse kultuuri vastu, siis paraku pole Afganistani sõjast tüdinud maailm temalt seda otsust veel saanud. Ajaloost tuleb osata õppida, ja Afganistanis sõdimise ajalugu on kõigile sinna sõdima tormanutele näidanud: välissõdalased ei saavuta seal kunagi võitu. Kahju, et Eesti Vabariigi valitsus pole söandanud saata NATO väejuhatusele kainet sõnumit: ajalugu ei näe Afganistanis ette võitu mitte ühelegi välissekkujale. Kui N. Liit oma sõjardid Afganistanist ära tõi, kukutati sealne “sotsialismi ehitav” reþiim. Ja samas pole kahtlust selleski, et praegu põhiliselt Kabulis ja veel mõnes keskuses NATO relvajõudude toel mingit mõjuvõimu omav president Karzai kaotab oma võimujärje niipea, kui NATO väekoondiste (kuhu kuulub ka väike grupp eestimaalastest sõjamehi) juhtijad oma kaitsva kilbi Karzai kohalt ära tõmbavad. Ajaloost tuleks osata õppida. Eesti valitsus peaks meie sõdurid Afganistanist koju tooma. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||