|
||||
Nr 15 (954) Neljapäev, 15. aprill 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Olete kindlasti kogenud, kuidas muutuvad meie mõtted ja tunded tähistaevasse vaadates — kui väiksena end tunneme ja kui kodune on emake Maa. Või millist seletamatut jõudu hoovab jäävangist vabanenud merest! Niisugustel hetkedel kaovad kuhugi su igapäevamured ja mõtled, kui üürike ja ikkagi tähendusrikas on inimelu. Vaimusilmas näed eellasi ja järglasi ning ennast nende vahel, jätkamas ja üle andmas kohustusi ja õigusi, inimväärikust ja armastust. Läinud nädala päikesepäevad tõid kevadetunde hinge. Kõik kaunis algab uuesti: hommikuti vidistavad sulelised rõõmsalt su akna taga, esimesed lilled löövad silmad lahti ja liblikad alustavad lendlemist. Mida vanemaks saad, seda enam ootad uut kevadet, kõlagu see tõdemus noortele kõrvadele pealegi uskumatuna. Pealegi kinkis armuline seadusandja äsja meile veel kaks aastat töökat aega juurde ja kes ütleb, et see on piir. Pahatahtlikud kõnelevad, et seesinane otsus tehtud lakke vaadates, arvestamata tööturu olukorda ja inimeste tervist. Aga teatavasti tundvat paljud end ka seitsmekümneselt kahtlaselt hästi, mõned veelgi vanemalt, miks peaksid nad siis pensionil olema? Ka on teistes riikides pensioniiga kõrgem, mis sellest, et eluiga samuti, tervena elatud aastatest rääkimata. Paljud kiuslikud pensionärid töötavad praegugi edasi ega raatsi oma mõnetuhandesest palgast loobuda, tuues ettekäändeks kõrged eluasemekulud ja — kujutage ette! — isegi soovi teatris või kontserdil käia. Usun, et enamik inimesi ei suuda end õnnelikuna tunda kaaslaste kurbuse keskel. Kui kauaks jätkub võidurõõmu, kui ollakse oma võidud üles ehitanud teiste kaotusele? Mõnel puhul kauaks, näitab paraku elu, sest teise häda on puu otsas. Inimese ja võimulolijate suhted on mõnevõrra teistsugused. Vähemalt peaksid olema. Kodanik ootab oma riigilt kaitset ja kui ta seda ei leia, kaotab usu ja lootuse. Kui tugev saab olla ühiskond või kui kaua püsida riik, millesse inimestel usku pole? Hoia kallilt saadud vabadust, hoiatas vana Vahur oma poega Tambetit E.Bornhöhe “Tasujas”. Omamoodi karuga võideldes, mitte lihtsalt taevasse vaadates saime meiegi oma vabaduse. Oleme valinud enda seast parimad riiki pidama ehk rahvast teenima ja maksame neile oma vaesuses küllaltki korralikku palka. Miks puuduvad täna vastused ja lahendused väga tõsistele ühiskonna probleemidele, mille eest sotsiaalteadlased on ammu hoiatanud? Miks peame selle asemel kuulma vahuseid valesid? Aga eesti rahvas on pika meelega, harjunud kannatama igasugustel aegadel, nüüd on vähemalt vaba riik. Sellele loodetaksegi… Läinud laupäeval kaotas poola rahvas oma parimad pojad. Presidendi ning riigi ja sõjaväe kõrgemate ametnike hukkumine lennuõnnetuses tõi rahvale mõõtmatu leina. Katõn on sellele suu- rele uhkele rahvale justkui üks neetud paik. Telepildis oli Varssavis näha lausa inimmerd, tänavatelt ei lahkutud ööselgi. Pisarad, lõputu hulk leinalilli ja -küünlaid… Kui Lech Kaczyñski võiks praegu näha, kuidas rahvas teda hindab, oleks ta kindlasti üllatunud ning ta hing rõõmustaks selle üle. Kuigi võid arvata, et kui kogu su elu ongi olnud oma rahva teenimine, aus ja pühendunud, siis oskab rahvas seda ka hinnata. Ja kui suudad kaista oma riigi huve teiste ees, hindavad sind ka need teised. Kogu maailm on praegu mõttes Poolaga, selle sügavas leinas riigiga, kel on suur minevik ja suur tulevik, sest tal on palju väärt poegi ja tütreid. Lootkem, et meiegi väärt pojad ja tütred on juba sündinud ja sirgumas, et võtta vabana hoitud riik ühel heal päeval oma kätesse ja viia ausal meelel elu edasi. “Läbi aegade kuni tänapäevani eestluse elujõud selles seisnebki, et r a h v a m a s s i e n d a k e s k m i n e v a i m u s u u r u s ületab vormilise juhtkonna keskmise vaimusuuruse ja et just nimetust rahvamassist me leiame endile ja oma noorsoole puhtaid ja õilsaid eeskujusid, kui nimepidi tuntud suuruste enamik ei võimalda kahjuks idealiseerimist. Sellisest omapärasest suhtest järeldub aga teiseltpoolt, et eesti rahvas ei saa ollagi ülevalt poolt juhitav, vaid määrab ise oma saatust harilikult palju elujõulisemana kui ajaloos juba korduvalt degenereerunud ja läbipõlenud juhtkond,” kirjutas Oskar Loorits 1951. aastal. Kas nüüd, ligi kuuskümmend aastat hiljem, annavad need mõtted meile endiselt lootust? Taevas teab… Liina Kusma |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||