|
||||
Nr 14 (953) Neljapäev, 8. aprill 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Teleri ees
Aastate jooksul on “Pealtnägijale” kujunenud isevärki elusanitari ning lukuaugust piiluja maine. Veidi ehk teenimatultki, aga tõsi on see, et enamik saateid on meelde toonud Majakovski kuulsa “Olen assenisaator ja solki kes veab, revolutsiooni poolt kutsutud ja seatud”. Ikka on juttu sellest, kuis mõni kinnisvaraarendaja kergeusklikke kliente petnud, on olnud räpased maade-, metsade- ja rahatehingud, õelad inimesed ja halvad asjad. Lisaks näpuotsaga välismaiseid veiderdajaid ja veidrusi, küll imearste, küll uppunud Atlantist ja maakera sees asuvat veelgi suuremat maailma, eesti meremehe ja inglise aadlidaami armulugudest rääkimata. Nõnda on too igakolmapäevane “Pealtnägija” vaatamine veidravõitu seanss, mis ühelt poolt tõstab tuju — teistel on veel hullem kui minul, ise on nad ka minust hullemad —, aga teisalt tekitab sügavat masendust — on see maailm ikka hukas küll, ka kõige paremad (tähtsad ja väljavalitud), keda kogu hingest uskuda ja usaldada tahaks, on tegelikult kas sulid, pätid ja vargad või vähemasti seesuguse hingeeluga, et nende peale loota, neid usaldada küll ei saa. 31. märtsi “Pealtnägija” oli äkki täiesti teisest ooperist — värske, huvitav ja ainult heast ning ilusast. 1978. aastal alustasid kolm noort, fotograaf Michel Bourdin, restauraator Didier Sardet ning kapten Michel Lardin Prantsusmaa südamest väikesest Nevers’i linnast jahiga Luna reisi Rio de Janeirosse, kaasas ka suur belgia lambakoer Dick. Eeldati, et mitu kuud kolmekesi kitsas kajutis on psüühiliselt raske, küllap toimib koer pingemaandajana. Merekogemus oli neist kolmest vaid Lardinil. Kuu aega hiljem tabas neid Alþeeria rannikul metsik torm. Imesid juhtub meie maailmas harva, aga neid juhtub. Ime oli, et ENSV Merelaevanduse kaubalaev Mohni sattus samal ajal samasse paikkonda, et sealt märgati jahilt lastud hädasignaali, vastati ja tõtati appi. Kümnepalline torm on kümnepalline torm, meremehed teavad, et see viib rohkesti laevu põhja. Ei pääsenud ka prantslaste jaht Luna. Et kõik kolm seiklejat Mohni pardale päästeti, oli kangelastegu. Et aga koer kolm tundi marumeres ujudes suutis vastu pidada, oli ime. See, et Mohni meremeestel jätkus jõudu ja vastupidavust, jätkus tahet ka koer päästa, sellest rääkimiseks jäävad sõnad nõrgaks. Omaaegne Morjak Estonii sellest ju kirjutas, ent palju siis tolle lehe lugejaid oli. Nõnda läksid aastad ja meremeeste sangaritegu ununes. Ja on ime, et ühel tibatillukesel Prantsusmaale kuuluval saarekesel üks päästetuist 30 aastat hiljem oma sõbrale juhtunust rääkis, et too sõber otsustas raamatu kirjutada, et samal saarel just tol ajal kaks eesti piigat tööl olid, et nende abiga leitigi toonased Mohni meremehed Gunnar Nigols ja Ülo Kirt. “Koer oli raske küll, andis lausa tirida,” meenutas Gunnar Nigols ja lisas lõpetuseks “Mis siin ikka rääkida, igaüks oleks seda teinud.” Ega ei oleks küll! On hingeliigutav teada, et siinsamas, meie kõrval on inimesi, kes on sellised. Suuri tühisõnu tegemata — selle teadmisega on kergem elada… Ka kõrbematkal käinud Kristiina Naruski lugu teeb rõõmu. Inimene tahtis end proovile panna, võttis ette kõrvalseisjale lausa hullusena tunduva seikluse — ja tuli toime. Tore ju! Mitu põlvkonda on kasvanud üles Potsataja, krokodill Gena ja Kübaramooriga, rõõmu tundnud karupoeg Puhhi, Jänese, Notsu ja Väikese Ruu seiklustest. Neile on sõnad andnud Valeeria Villandi ja Luule Þavoronok. See, et “Pealtnägija” need daamid üles otsis, on suisa kiiduväärt. Need kolm telekohtumist tõestasid, et meie elus ei ole kõik veel lootusetult põhjas, et on inimesi ja tegusid, mis on ilusad, suuremad kui igapäevane aardejaht, reality show ning mudamaadlus. Teisisõnu — kollase ja veel kollasema maailma sees on üks teine, palju suurem ning puhtam ilm. Tänane Eesti ei ole kerkinud tühjalt kohalt. Selliseid inimesi, kes ise küll juba aktiivsest elust kõrval, kuid oma töö ja tegevusega meid suuresti on mõjutanud, on ju palju. Kiiduväärne, et neid on otsitud. Otsige veel! Lume alt sulab välja igasugust räppa. Selle näitamine teeb raskel ajal kindlasti rohkem halba kui head. Tore, et “Pealtnägija” on vaataja koju toonud seda, mis meelt ülendab ning norutunnet peletada aitab. Järge oodates Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||