|
||||
Nr 13 (952) Neljapäev, 1. aprill 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Videvikku on välja antud juba 20 aastat, ilmunud on üle 950 numbri, mis tähendab, et aasta pärast võiks olla Suur Juubel — 1000 Videvikku! Huvitav oleks kõik Videviku numbrid virna laduda, korralik analüüsimeetod appi võtta ning püüda selgusele jõuda, missugust rolli on see ajaleht meie riigi poliitikas, kultuurielus, sotsiaalvaldkonnas jm mänginud, missuguse jälje on ta peatoimetaja Ants Tamme ja tema asetäitja Imbi Jeletsky juhtimisel Eesti ajakirjanduse ajalukku jätnud… Päris kindlasti pole tegemist elitaarse väljaandega — Videvikus on saanud oma seisukohti esitada kõige erinevamad rahvakihid, kodanikeorganisatsioonid, erakondade ja ametkondade esindajad, et teha pai nendele, kes seda väärivad, ja pahandada nendega, kes pahandamist ära teeninud. Mõnikord on ajakirjandusväljaandeid nimetatud kollasteks, punasteks, rohelise meelsuse kandjateks jne. Päris kindlasti pole Videviku sisu olnud mingit spetsiifilist värvi, mis ei tähenda ometi, justkui kannaks Videvik ebakonkreetset, sihitut sõnumit. Pigem vastupidi — toimetus teab imehästi, mille ja kelle eest seista. Kui ühe või teise autori seisukohtadest võibki leida poolehoidu mingile maailmavaatele või mõnele erakonnale, ei tähenda see veel väljaande kallutatust. Videvik on läbi aastate säilitanud oma sõltumatuse, üritanud rääkida elust, sotsiaalprobleemidest, kultuurist ja poliitikast nii, nagu need hetkel reaalselt end tunda annavad. Videviku jaoks pole olnud kriitikast kõrgemal seisvaid isikuid ega tabuteemasid. Lisaks päevakajalistele seisukohtadele on lugeja leidnud Videvikust praktilisi nõuandeid juriidilistes küsimustes, meditsiini-, aiandus- ja kodundusalaseid soovitusi, saanud teada, mida näitavad Eesti telejaamad. Videvik on andnud hingetuge kõigile, kes on jäänud elusärast eemale. Videvik austab oma lugejat, tema väärtusi, elutarkust ja kogemusi. Päris kindlasti ei suuda ükski väljaanne esindada absoluutset tõde ega peegeldada tegelikkust teadusliku rangusega, kuid Videvik on püüdnud seada end peegeldatava objekti või subjekti lähedusse, et neid paremini mõista. Vaid mõistes saad õiguse ka hukka mõista. Paljudes riikides on kollase ja väärtajakirjanduse piir täiesti märgatav — pole vaja pikka analüüsi, et teha vahet lörtsil ja puhtal lumel. “Eesti ajakirjandus” on tegelikult peamiselt suurtele välismaistele kontsernidele kuuludes hoopis “nende ajakirjandus”, hoolimata klantspaberist ja kaunitest piltidest ei suuda see igakülgselt Eesti elu kirjeldada ega perspektiive välja pakkuda. Eestis ajalehti-ajakirju kokku ostnud välismaalastele on trükiste väljaandmine puhas äri — ostetakse paberit ühe hinnaga, müüakse säravavärviliselt täistrükituna kordades kallimalt edasi. Kui toode annab omanikule piisavalt tulu, lubatakse toimetusel suhteliselt rahulikult tegutseda, kui ei, lastakse ajakirjanikud laiali, uusi peremehi otsima või töötute armeed täiendama. Ka kohalik ärimees Oliver Kruuda ostis väljaandeid suurel hulgal kokku, aga kui märkas, et ajakirjandus ei too õnne õuele, saatis temagi toimetused laiali. Kui mõelda, millist sõnumit Kruuda väljaanded kandsid, siis ega midagi meelde ei tulegi — ”sõnumitoojal” polnud rahvale mitte midagi kaalukat öelda. Videvik oma stabiilsete, staažikate toimetajate, kirjavahetajate ja missioonitundeliste autoritega on sellel suurel, justkui igati kaetud, kuid tegelikult lagedat, inimtühja kõrbe meenutaval ajakirjanduspõllul nagu oaas oma kaevu ja varjuliste paikadega. Videvik erineb paljudest väljaannetest just oma sisu poolest — ükski teine ajaleht ei käsitle sotsiaalteemasid nii järjekindlalt, operatiivselt, mitmekülgselt ja usaldusväärselt. Siit leiab heatahtlikke soovitusi, selgitusi, õpetusi igaks elujuhtumiks. Kui suur osa ajakirjandusest Eestis on läinud meelelahutuslikele radadele, kulutanud jõudu tühja-tähja peale ja kaotanud seeläbi oma autoriteedi, siis Videvik ei lase rahvaesindajail, valitsusel ega ametkondadel rahulikult, rahva muredele mõtlemata päevi õhtusse veeretada. Muidugi, läbi ajaloo on Eesti pinnal tehtud ajakirjandus kandnud erinevaid funktsioone. Näiteks tsaariaegne, 19. sajandi teise poole rahvuslik ärkamine oli midagi muud kui 20. sajandi algus, teistsugused olid Eesti Vabariigi sünniaastad ja vabadusetunne, millele järgnes Pätsi kehtestatud vaikiv ajastu, kui võimukandjatest tuli rääkida vaid jaatavas, positiivses toonis. Järgnenud Nõukogude, seejärel Saksa ja taas Nõukogude okupatsiooni aastatel, tsensorite range valve all ei saanud ilmuda kuigi palju sellist, mida praegu peame normaalseks, vaba ühiskonna sõna- ja väljendusvabaduse juurde kuuluvaks. Viimased kakskümmend aastat ehk periood, mil Videvik rahva ees on olnud, on olnud eriliselt vabameelne ja tormakas. Kus viga näed laita, seal tule ja aita — see vanasõna võiks kenasti sobida iseloomustamaks ka Videviku kahte aastakümmet. See nädalaleht on kõigiti väärikas, sõltumatu, erapooletu ja suhtub inimestesse austavalt. Sellist suunda tulekski hoida, kirjutada meie kaunis emakeeles lihtsalt, selgelt ja tasakaalukalt sellest, mis lugejatele korda läheb ja elu edasi viib. Sotsiaalprobleemid ei ole meie ühiskonnast kadunud ega kao kuhugi, need vaid süvenevad, mis tähendab, et Videviku missioon olla toeks nendele, kes on jäänud säravast elust kõrvale, ei lõpe niipea. Edu ja õnne vaprale toimetusele, lehe kümnetele kaastöötajatele ja tuhandetele lugejatele! Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||