|
||||
Nr 12 (951) Neljapäev, 25. märts 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Teleri ees
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja diplomi saamiseks tuli nõukaaegses kõrgkoolis mitu pikka aastat päris tõsist vaeva näha. Tänu heale keelevaistule mul küll eesti keele eksamite tegemiseks väga palju pingutada ei tulnud, aga nii eesti kui ka maailma kirjanduse eksamite sooritamiseks pidi lausa kuupmeetrite kaupa köiteid läbi töötama. Aga eesti kirjanduse õppejõu, sõjaeelse Tartu Ülikooli haridusega August Raielo juures eksameid õiendada polnud mingi mütsiga löömine — dotsent Raielo tavatses vahel justkui muuseas mainida, et ta on olukorrast-tingimusist tulenevalt paraku sunnitud meid eksamil väga kergesti läbi laskma. Et omal ajal kestnud eksam professor Gustav Suitsu juures tavaliselt terve päeva. Alustanud professorihärra ühe üliõpilase “ülekuulamist” hommikul, vahepeal käidud koos kohvikus lõunaeinet võtmas (samaaegselt ikka kirjandusest vesteldes), seejärel jätkatud kateedris õhtuvidevikuni välja. Teos-teoselt, autor-autorilt võetud läbi kogu ainestik — mingeid eksamipileteid polevat professor kasutanud. Kui üliõpilane juhtus mõne võõrkeelse teose puhul kogemata poetama, et ta pole seda raamatut kuigi põhjalikult läbi saanud lugeda, sest keeleoskus jätvat soovida, siis olnud jutul kohe järsk lõpp: mis te siis siia ülikooli üldse tulete, kui te keeltki ei oska! Aasta pärast võite tagasi tulla… Seesugune tõsine ja sügavalt aupaklik suhtumine kirjandusse — nii kirjanikesse kui ka kirjandusteostesse — on mind alateadlikult saatnud kogu eluaja. Küllap on see ka üks põhjusi, miks ma suhtun väga nõudlikult sellesse, mis on seotud kirjanduse ning sellega külgneva käsitlemise-näitamisega teleriekraanil. Paraku pean pikemata kohe nentima: see, mis mulle on ETV saatekavadest viimastel aastatel vastu vaadanud, ei anna (peale harvade erandite) põhjust rahuloluks. Esiteks puudub kirjandusteoste ja -nähtuste mingilgi määral arvestatav põhjalikum käsitlemine kultuurisaates OP. Kirjanduse radadele sattutakse selles igateisipäevases saates vägagi juhuslikult. Tolles poolmeelelahutuslikuks pööratud sarjas on kirjandus justkui tüütu juhukülaline. Pealegi on noorpõlves futuristikuulsuse pälvinud luuletaja Erni Hiire tütrepoeg Karl Martin Sinijärv ilmselgesti ennast saatejuhina ammendamas ning OP kannatab ahistavate trafaretsuste all. Aga kui te nüüd tahate tõestama hakata, et mida ma tühja nurisen kirjandussaadete üle, kui igal õhtul on ju ETV ekraanil elus luuletaja tükis oma deklameeritava üllitisega, siis esimese hingetõmbega vastaksin: mitte sellist kirjandussaadet pole ma teleekraanile tahtnud… Miks? Seesugused põgusad luulevälgatused vahetult pärast spordireporterite infovuristamist ja enne mõnda muud pikemat saadet, enamasti mängufilmi, mõjuvad vaatajale justkui kuu pealt kukkumised või kukutamised. Luuletaja etteastetele ei eelne mingit kirjandusteose vastuvõtmiseks (häda)vajalikku häälestumisvõimalust. Tihtilugu üldsusele tundmatu, saatetoimetaja(te) maitse-eelistustest johtuvalt ekraanile toodava värsisepa tekstike on mõnikord nii lühike (kestes vaid pool minutit või veelgi vähem), et kogu seesugune askeldamine luule ümber tundub peaaegu tarbetuna. Kui seesugustel luulesutsudel ongi mingi otstarve, siis avaldub see peaasjalikult selles, et õhtuti ekraanilt serveeritavat sel kombel pildiliselt mitmekesistada. Sest luuletusse tõsisemalt süveneda ju minuti või vähem vältav saatekene kuidagi ei võimalda. Sama rahaga, mis nende luulesutsukeste igapäevaseks ettevalmistamiseks kulutatakse, oleks kindlasti võimalik näiteks üks kord nädalas päris korralik luule- või kirjandussaade teha. Kui mul oleks ette teada, et sel või tol õhtul kell pool kümme või kell üksteist on ETVs luuleveerandtund, siis ma oleksin selleks ajaks ennast vaataja-kuulajana vajalikult ette valmistanud ning saaksin pakutavast maksimumi. Asi läheks n-ö täie ette, mitte nii, nagu asjalood praeguste sutsutamistega on välja kukkunud. Sellega, et ETV saatestikus pole niisiis korralikke kirjandussaateid, on teletegijad jätnud kasutamata laialdased võimalused vaatajaskonna hingeliseks ning kultuuriliseks arendamiseks, väärtkirjanduse populariseerimisest rääkimata. Üks väike, aga rõõmustav erandlik välgatus, mis kirjandusmaastikule ulatus, Eesti Televisiooni pakutus hiljuti siiski oli — jutt on Andres Ehini 70. sünnipäevaga seonduvast. Juba need napid minutid, mis pühendati A. Ehini mõtte- ja loomeilma vahendamisele ekraanitsi, näitasid kirjandushuvilisele kõnekalt, kui tänuväärsed, ent paraku peaaegu kasutamata võimalused on ETV tegijatel kirjanduselu käsitlemisel siiski kogu aeg olemas. Värssromaanis “Jevgeni Onegin” on Aleksandr Puðkin elutargalt nentinud, et eks kuidagi ja kusagil me õppind ole midagi… Teisendades selle mõttekäigu kirjanduselu käsitlemisele ETVs, võiksin sedastada: eks kuidagi ja kunagi seal näidatud on midagi… Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||