|
||||
Nr 12 (951) Neljapäev, 25. märts 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Pole erilist vajadust arutleda selle ümber, miks läheb Riigikogu liikmete tegevus ja käitumine meile, tavalistele riigikodanikele, ikka ja alati korda. Sest r a h v a esindajana täidab Riigikogu liikme mandaadi saanud isik ju rahva tahet ning meil on õigus (et mitte öelda: kohustus) huvi tunda, kuidas ta seda teeb ja mismoodi oma ülesandeid täites käitub. Viimastel nädalatel on meedias olnud alatasa kõneaineks Riigikogu liikme Tarmo Männi talitusviis. Teatavasti ärkas endises kommunistis äkitselt õigeusklik parempoolne ning mees kolis Rahvaliidust päevapealt Reformierakonda, olles ühtlasi selleks ülikaalukaks viiekümne esimeseks hääletusnupule vajutajaks, kes tagab valitsuskoalitsioonile hädatarviliku ülekaalu. Nüüdsest pole Reformierakonna ja IRLi koalitsioonil enam oma tahte läbiviimiseks Riigikogus vaja roheliste toetushäälele loota. Nii Rahvaliidu parlamendifraktsiooni kui ka kogu selle erakonna ja suure osa tema pooldajate pahameele on Tarmo Mänd põhjustanud oma n-ö reetlikkusega — mees platseerus Riigikogusse Rahvaliidu nimekirjas, kuid nüüdsest kõneleb-hääletab seal reformierakondlasena! Astugu aga tagasi ning loovutagu oma koht mõnele väärikamale rahvaliitlasele! Vahemärkusena: Tarmo Männi juhtumi teeb mitmeti tähendusrikkamaks veel seik, et ega see mees 2007. aasta märtsis toimunud valimistel kohe Riigikogusse pääsenudki, vaid tolleaegsed Rahvaliidu juhid eesotsas Villu Reiljaniga tegid talle varsti pärast valimistulemuste selgumist parlamenti koha — nad sundisid Erika Salumäed oma kohast loobuma ja nõnda pääseski tema asemele rahvaesindajate hulka Mänd. Miks Rahvaliit suhteliselt passiivse ning harva sõna võtnud Salumäe Männi vastu välja vahetas, võime tagantjärele üksnes oletada. Kindlasti õigustas rahvaliitlane Mänd ennast Salumäega võrreldes Riigikogu liikmena märksa reljeefsemalt — seda oli alatasa märgata tema sisukatest sõnavõttudest nii rahanduskomisjoni aseesimehena kui ka ETVs Foorumis vahendatud mõttelahingutes. Nüüd aga on seni tihtilugu oma argumenteeritud etteastetes eeskätt sotsiaalset õiglust kaitsnud ning küllaltki sageli ka Reformierakonna järgitava “õhukese riigi doktriini” vastu välja astunud Tarmo Mänd oma põhimõtete kompassil vastandkursi võtnud ning õigustab ennast ja oma poliitloosungite vahetust õõnsavõitu põhjendusega, et tegelikult olevat tema kogu aeg olnud ikka päriselt parempoolne ja et Rahvaliit olevat muutumas (või juba muutunudki) vasakerakonnaks, sestap polevat temal enam võimalik selle erakonna liige olla… Et tema põhimõtted seda ei lubavat. Et minulgi on olemas Riigikogu liikme kogemus (lahkusin Toompealt, tõsi küll, juba kümme aastat tagasi) ja et ma olen üsnagi lähedalt ka viimastel aastatel jälginud Rahvaliidu poliitilisi suundumusi, siis ma küll ei saa nõustuda T. Männiga, justkui oleks Rahvaliit viimasel ajal senisest palju vasakpoolsemaks muutunud. Minu hinnangul on siin tegu ikkagi kunstlikult otsitud põhjendusega, millega kunagi Hiiumaal lennukama karjääritegemise huvides komparteisse astunud T. Mänd püüab nüüd oma parteivahetust üldsuse ees õigustada. Kui meenutan oma mullukevadist põgusat jutuajamist T. Männiga, siis võin kinnitada, et tookord tema jutust küll midagi väga parempoolset ei ilmnenud — nimelt nentis mees: riiki aina õhemaks tegev parempoolne valitsuskoalitsioon on liialt kauaks võimule jäänud ning iseäranis sotsiaalvaldkonnale mõjub see väga hukutavalt… Mis T. Mändi kehutas tegelikult Rahvaliidust Reformierakonda kargama, on küllap esmajoones lootus pääseda reformarite nimistus kindlalt ka järgmisesse Riigikogu koosseisu. Kas parteivahetusega on kaasnenud või kaasnevad ka mingid muud (materiaalsed) huvid, seda ma praegu ei tea, kuigi tuleb siingi taas korrata vana rahvatarkust: kus suitsu, seal tuld… Üks on aga kindel — aumehelik ja väärikas Tarmo Männi talitusviis küll ei ole. Sest tema-mees on ülbelt vilistanud nii oma senise erakonna kui ka tema poolt 2007. aasta märtsis hääle andnud sadade valijate huvidele. Öeldakse, et meie Riigikogu on ju oma valijate nägu, mida temast lootagi. Küllap see suurelt osalt nõnda ongi, aga mitmes vastutavas riigiametis, sealhulgas aastaid president Arnold Rüütli kantselei pealikuna ning nüüdseks ka kolm aastat Riigikogus töötanud elukogenud mees peaks olema midagigi kuulnud eetikast, p o l i i t i k u eetikast. Olgu see muu rahvas kui tahes rumal ja autu, r a h v a e s i n d a j a peaks olema suuteline temast siiski niipaljukestki kõrgemale tõusma, et ta oma tõehetkedel rahva hulgas esinevaid kõlvatusi üle ei trumpaks. Olen üpriski kindel, et kui Eesti seadusandluses oleks olemas võimalus, et valijad saaksid oma väärituks (või ebaefektiivseks) osutunud saadiku tagasi kutsuda, siis poleks riigikogulasel T. Männil parteidevahetus kõne allagi tulnud. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||