|
||||
Nr 11 (950) Neljapäev, 18. märts 2010 |
||||
Arhiiv |
Kord suvel toodi meie hoole alla maale üks kolmeaastane poisslaps. Poiss osutus suureks jutumeheks. Rääkis, et tema emale meeldib kõige rohkem süüa rasva ja juua musta kohvi, et isa tegi talle laua ja ... siinkohal laps takerdus, ta ei leidnud sobivat sõna. “Istuki!” hüüdis ta hetke pärast võidurõõmsalt. Pärimise peale selgus, et laps mõtles käigupealt tooli asemele välja uue sõna. Kui poiss nägi, et laual jalutas kärbes, karjus ta täie häälega: “Tapalaud! Tapalaud! Too ruttu tapalaud!“ Olime nõutud, kuid siis hüppas poiss ise “istukilt” maha ja sööstis riiuli juurde, kus muuhulgas oli ka kärbsepiits. Haaras selle ja vudis tagasi laua äärde kärbest maha lööma. Ilmselt oli kärbes aga juba kohutavat sõna tapalaud kuuldes põgenenud. Üks teine poiss, kes juba suurte tähtedega kirjutada oskas, võttis nõuks ise raamatu koostada. Nimelt toiduretseptide raamatu. Ega selles midagi erilist olnudki, kui vaid see, et ta pärast raamatu kokkuõmblemist maalis kaanele pealkirjaks “KOKKADE KOKK”. Suurepärane! Emakeelepäeval oli tore neid asju meenutada tõdedes, et vanade sõnade uutega asendamine, miks mitte uutele mõistetele sobivate nimetuste leidmine pole sugugi ainult keelenaiste ja -meeste pärusmaa. Selleks peab aga olema mängulusti, vana külge kammitsemata mõtlemist, täiskasvanutel ka kunagi koolis õpitust lahtilaskmise võimet. Selles mõttes oli värskendav emakeelepäeva õhtul rahvusringhäälingus rääkinud teadlase Heiki-Jaan Kaalepi idee uurida paralleelselt normikohase keelekasutuse võimalustega igapäevast keelekasutust. Milliseid keelevorme ikka ei kasutata, näiteks öeldakse koju, mitte kodusse, neid ei pruugiks ka ilmaasjata (keele lihtsamaks muutmise huvides) välja pakkuda. Hiljaaegu avastasin sõna, mida varem polnud kuulnud: sülepilet. Nimelt tahtes koos kahe lapsega, kellest üks on kolmene, minna Nokia kontserdimajja lastemuusikali “Nukitsamees” etendusele, selgus, et ka kolmeaastasele tuleb osta pilet, 55-kroonine sülepilet. Sealjuures öeldi Nokiast, et ega nemad hindu kehtestada, see on Vanemuise etendus ja sealtpoolt tuleb ka hinnakiri, mis Tallinnas on küll mõnevõrra kallim, kuid sülepilet maksab ikka ühtemoodi nii Tartus kui Tallinnas. Uurisin siis asja Vanemuise müügijuhi käest: laps istub sülepileti ostmise korral ju minu süles, mitte eraldi istmel, miks peaksin mina oma süle eest neile 55 krooni maksma? Nii saingi teada, et igaüks, kes vaatesaali tuleb, olgu või kellegi süles, peab pileti ostma. Ja pilet ei tähenda siinkohal mitte istekohta, vaid VAATAMISE võimalust. Aga just vaatamine maksab jne. Vanemale kui kolmeaastasele lapsele tuleb aga nagunii täispilet osta. Tookord olid piletihinnad pärast 55-kroonist kuni kolmeaastase lapse sülepiletit 180, 205 ja 255 krooni. Mis ajast sülepilet kehtestati? Täpselt ei teatud, kuid öeldi, et juba aastaid (!?) tagasi. Näete siis, kuidas võib ajast maha jääda ja oletada, et ikka jõuad lastelastele pileteid välja tehes teatris käia. Nukuteatris on rõõmsamad lood. Kahe- kuni nelja-aastase lapse pilet maksab pooletunnise lasteetenduse korral 90 või 95 krooni, lapse täiskasvanud saatjal lasteetendusel vaid 25 krooni. Veel ühest sõnast, milleks on sissetulek. Riigimehed on otsustanud ka toetused, sealhulgas peretoetused arvestada inimese sissetulekute hulka, see aga on tähtis näiteks siis, kui vaesunud (kas või ühe vanema töötuks jäämise tõttu) lastega pere on sunnitud küsima toimetulekutoetust. Ühele lapsele on ette nähtud 300, teisele samuti 300 ja kolmandale lapsele 900 krooni toetust kuus. Üksikvanema (kui sünniaktil puudub kanne isa kohta või see on tehtud ema ütluse alusel või vanem on seaduslikult tunnistatud tagaotsitavaks) lapse toetus on 300 krooni kuus. Et aga pere võiks saada riigi rahastatavat (omavalitsus maksab välja) toimetulekutoetust, võetakse arvesse toetuse taotleja ja tema perekonnaliikmete sissetulek. Riigikogu määrab igal aastal toimetulekupiiri, s.t summa, mis on vajalik minimaalseks igapäevaseks äraelamiseks ühe kuu jooksul ja mis sõltub perekonnaliikmete arvust. Sel aastal on see üksinda elavale või esimesele perekonnaliikmele 1000 krooni, igale järgnevale pereliikmele 800 krooni kuus. Niisiis, kui pere elab allpool toimetulekupiiri, on tal õigus taotleda toimetulekutoetust. Seega — abi sõltub aga sissetulekust, kuri on kohe karjas, kui see pisutki üle toimetulekupiiri ulatub. Teades laste õigusi puudutavatest kokkulepetest, et täiskasvanud, kes otsustavad lapsi puudutavate asjade üle, peavad otsustamisel lähtuma laste huvidest, paneb imestama, et meil pole kehtestatud, kuidas abistada toimetulekuraskustes töötute perede lapsi. Ligi 30 000 last elab vaesuspiiril või koguni süvavaesuses. Juba 40 % ligi 100 000-st registreeritud töötust ei saa enam töötuskindlustushüvitist, samuti mitte riigilt töötutoetust. Kui pereisa kiirustas varem hommikuti “töö juurde”, nagu ta lapsele ütles, siis praegu enam mitte. “Issi, kuhu su töö juur jäi?” pärib talt krapsakas lapsepõnn. “Juur? Jah, leiaks selle ometi üles!” vastab isa. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||