|
||||
Nr 49 (556) Neljapäev, 13. detsember 2001 |
||||
Arhiiv |
Vastukaaluks kõigile sisisevatele solvamistele, mis ametnike poolt vanainimestele iga päev osaks saab, tunnen ennast lausa kohustatuna tänama avalikus kirjasõnas härrasmeest Keila KEK-ist, kes võttis minu, külmetava vanainimese, Statoili juurest peale ja viis Keilast koju Paldiskisse, nagu oleks see olnud suvine randasõit! Juhtus nimelt nii, et bussijuht oli lõpp-peatuses jätnud suunasildi vahetamata. Mina uskusin kirjapilti, sisenesin viimasena. Bussijuhil oli nii kiire sõitma hakata, et ei müünud pileteidki. Kui ma ukse vastu tuubituna märkasin, et sõiduk läheb hoopis Tallinna poole, oli juba hilja. Mind lasti lageda välja ääres bussist maha. Oma koperdavate jalgade pärast oli mul raske bensiinijaamagi tagasi minna. Järgmine buss pidi minema alles 3—4 tunni pärast. Küsitlesin siis kütusevõtjaid, kas keegi ei sõida Paldiski poole — ei ühtegi. Tusatsesin külma käes. Ja siis äkki peatus mu ees äsja tankinud sõiduauto ja juht lubas mind koju viia… Mis ime! Juhan Liivi “Tulin linnast”-rõõm valdas mind. Olin sõnatu: tajusin, et headus pole Eestimaalt veel kadunud! Raha sõidu eest heategija ei võtnud. Küsisin, kas nende peres on vanaisa või vanaema. Ta ise oli noor vanaisa — 3-aastane tragi poiss autos oli ta lapselaps. Ulatasin siis tänutäheks värske, neljapäevase Videviku, see rõõmustas teda ja sõit läks tagasi Keila poole. Imesid juhtub veel! Nende nimel tasub elada ja ka ise neid teha, kui see võimalik on. See lugu jääb mulle meelde eluksajaks, kuni seda veel on. VALVE LAAR |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||