|
||||
Nr 10 (949) Neljapäev, 11. märts 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Eesti Vabariigi aastapäevapidustused on seljataga, argipäev platsis, aga mõnedki väärt mõtted pidupäevakõnedest on just viimasel ajal taas meelde tulnud. Esmalt meenutagem kindralleitnant Ants Laaneotsa mõjusat esinemist, mis kandis tõsist isamaalist vaimu. “Eesti rahva juured on siin sügaval Põhjamaa pinnas, millest oleme ammutanud oma visaduse, töökuse ja vabadusiha. Eesti elab meis kõigis. Eesti on ka /…/ julgus olla uhke oma riigi üle ja siiras rõõm meie laste silmades. Eesti algab igaühest meist,” tõdes kaitseväe juhataja. President Toomas Hendrik Ilves lõpetas oma ajakohaselt kriitilise ja mureliku kõne sümpaatse kummardusega esivanematele: “Meie esiisad ja -emad lõid selle riigi 92 aastat tagasi, sest nad tahtsid ise otsustada, ise teha, ise seista. Ja nad tahtsid sedasama meile, oma lastele, lastelastele ja järgmistele põlvedele.” Ning kinnitas: “Meie täna vähem tahta ei saa. Ja seda saab endiselt teha oma riigis. Selleks meil ongi Eesti Vabariik.” Tõepoolest, meie esivanemad on väärt tänuga meenutamist, kogu nende elu ja töö olid selle nimel, et lastel oleks kergem. Lapsed omakorda jätkasid sama rada ja harva juhtus sekka mõni Pearu, kes arvas, et sündigu vanemate tahtmine, ja suuremat ei rüganud. Olen oma ametis kohtunud paljude Eesti Wabariigis elanud inimestega. Nad on rääkinud, et pärast Vabadussõda tunti puudust peaaegu kõigest, aga mitte usust ega lootusest. kõigele vaatamata hoiti kalliks vabadusaadet ja tehti väsimatult tööd. Isamaaline kasvatus oli tolleaegsetes kodudes iseenesestmõistetav. Oma vanaisa tean vaid ema juttude järgi, ta jõudis enne siitilmast lahkuda, aga olen koduradadel käies ikka tänumeeles mõelnud nii talle kui kõigile teistele, kes oma töö ja vaeva sinna jätnud. Igal kevadel olnud mu vanaisa hommikust õhtuni metsas, sest metsaheinamaade ja karjamaade lõputud aiad tuli üle käia ja lappida (talviti oli mõni loom seal üht-teist lõhkunud). Nahk palav, jõi vanaisa külma kasemahla, see karastas, aga võttis ka hääle, nõnda et kevadeti olnud ta üsna napisõnaline. Mu onu, noor mees, vannutanud aga südaööl koju jõudnuna õdesid, et nood ta kindlasti kella kahest öösel üles ajaksid, sest oli vaja tööle minna. Täna nimetataks tema tööd väikeettevõtluseks ja küllap säärane asi on tuttav ka neile, kes üheksakümnendate aastate alguses oma firmat ausalt rajama hakkasid. Kuidas kõik tookord lõppes, on teada, aga isamaa-armastus, kõlagu see praegu kui paatoslikult tahes, elas eestiaegsetes inimestes surmani. Õnnelik on vähe öelda nende kohta tollest põlvkonnast, kes elasid Eesti uue vabaduseni. Rääkimata paljude rõõmust võimaluse üle jätkata eelkäijate tööd oma kodunurmel, põllul, metsas. Ja meri oli jälle lahti, polnud vaja enam sõduritelt luba küsida, kui kalavõrgule läksid. Läinud laupäeval kohtusin omakandiinimestega Leesi rahvamajas. Ühine mure oli rahva kokku toonud. Nimelt oli neile tähitud kirjaga saadetud Lahemaa rahvuspargi kaitse eeskirja eelnõu, milles sisaldusid uued piirangud oma varaga ümberkäimisel sinnani välja, et näiteks vanaisa istutatud ja täisküpseks saanud kuusikus võisid järeltulijad vaid jalutada, aga toiminguid tohtis teha üksnes emake Loodus. Parem juba mitte jalutada, arvati, sest mis sellise kuusikuga juhtub kümne-kahekümne aasta pärast, teab igaüks — see kukub ümber. Uue eeskirja kehtivusaeg on eelnõus kirjas aga 2085. aastani… Oli valus vaadata inimesi, kes elavad seal päevast-päeva, kasvatavad lapsi ja murravad pead, kuidas välja tulla, kui oma metsast enam küttepuidki võtta ei lubata. Rannakalapüük, mis siitkandi peredele põliselt peatoidust andnud, on juba aastaid riiklik vaenelaps olnud. Kuidas ja millest elada, on inimeste enda asi. Mis nad siis elavad nii ilusates kohtades, võiksid oma majapidamised suvitajatele müüa, on kümmekond aastat tagasi kärkinud üks poliitik. Siis oli juttu maamaksust. Üks teine ametnik aga olnud hiljuti üllatunud, kuuldes, et uue kaitseeeskirjaga on probleeme — kas sealkandis siis tõesti inimesi elab?! Sedapuhku otsustasid kokkutulnud, et asjaomastele tähtsatele instantsidele läkitatakse omapoolsed arvamused ja ettepanekud, eelnimetatud kirjas öeldi need ka oodatud olevat. Elame-näeme, kui oodatud… Õnneks olid kohal ka vallavalitsuse esindajad, kes paistsid oma rahva poolt olevat, nii et ehk siiski jahtub see palavalt keedetud puder. Sest vastasel korral oleks mõnel juhul ju tegemist inimeste vara natsionaliseerimisega. Olen veendunud, et nii mu kodukandirahvas kui kõik maainimesed praeguses Eestis väärivad auraha üksnes selle eest, et nad ikka veel maal elavad, kuigi koolid, kauplused, apteegid jne sealt järjest jalga lasevad. Lõpetuseks meenutagem veel kord Eesti Vabariigi tänavusel sünnipäeval kuuldut: “Eesti elab meis kõigis.” Ja veel: “Meie esiisad ja -emad /... /tahtsid ise otsustada, ise teha, ise seista. /…/ Meie täna vähem tahta ei saa.” Presidendi väitel on Eesti õiguskord põhiosas valmis, Eesti kui õigusriik toimib. Hea on seda uskuda. Ometi põletas üks Eesti kodanik läinud nädalal Riigikogu ees oma passi. Kahetsusväärne ja valus. Pidupäev on möödas. Liina Kusma |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||