|
||||
Nr 9 (948) Neljapäev, 4. märts 2010 |
||||
Arhiiv |
Ei, mitte sexpesus ja magusalt odööritud pilkupüüdvad naised kabareest, beibed, kel elusisuks shoping ja pidupanemine… Mõtlen meid — tavalised naised, abikaasad, emad, õed, tütred, kõik need, kes vähemalt kord aastas meelespidamist ja lilleõiekest ootavad. Mäletame veel aegu, mil mehed 8. märtsil sabatasid ja külmetasid, paar alpikanni, tublimad isegi tulbi- või nartsissiõiekese hankisid. Ja siis tuli pidu taevani. Töö juures kindlasti, vahel ka mõnusas pereringis. Aga kus ja kuidas, eks see olenes ennekõike meist, naistest. Irooniline muie kaunistas seda päeva ka. Miks õigupoolest? Küllap seepärast, et igal juhul kandis see päev rasket poliitilist taaka — rahvusvaheline solidaarsus, võitlus naiste õiguste ja vabaduse eest, NSV Liidu naised punaste lippudega muidugi kõige ees. 1909. aastal teinud Rosa Luxemburg ettepaneku tähistada 8. märtsi naiste rahvusvahelise solidaarsuse päevana. Aasta hiljem soovitanud seda ka Klara Zetkin Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil. Meie elasime sotsialismi viljastavates tingimustes ega osanud tollest solidaarsusest suurt midagi arvata. Ei me meenutanudki, et just 1908. aastal sel ajal olid New Yorgi tekstiilitöölised paremaid töötingimusi nõudes streikinud ning puhkenud tulekahjus oli hukkunud 129 naist. Nii et tegelikult tähistanuks 8. märts tõepoolest midagi enamat kui lihtsalt üht päeva, mil põhjust pidu pidada. Aeg on teiseks saanud, muutunud oleme meiegi. Kuidas keegi. Eakad inimesed on harjunud sellega, et meie ajal oli kõik selge ja kindel. Ma ei räägi eestlaste ränkadest saatuseaastatest, räägin sellest, mis tuli hiljem, stagnaajaks nimetatud aastatest. Tööteed alustades teadis inimene peaaegu kopika pealt, kui suur tuleb tema pension. Ajastu ahistavad asjad. Kui palju need tegelikult igapäevaelus ahistasidki? Ega olegi põhjust imestada, kui vahel argimuredesse uppuja nostalgilise tagasipilgu heidab. Rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja meie noored… Aga eks tagasipilk oleneb ennekõike vaatajast. Kesknädalas mõtiskleb Peeter Võsa sellest, millised me (eestlased) õigupoolest oleme. Seda, et Eesti on rassistlik ja nõretab võõravihast, on ta kuulnud sõbralt, aga teab ise ka, et nii see just on. Põhjust teab ta samuti: “Targad ja kavalad on siit laia ilma põgenenud ning assimileerunud võõraste hulka, julged on langenud rindel või kustunud vangilaagrites. Need, kes julgesid õigust taga nõuda, on mõisatallis sandiks pekstud. Alles on jäänud arad, rumalad ja töökad. Aga neil on üks omadus veel. Nad on ka ahned, alatud ja salakavalad. Need omadused on aidanud meie rahval sajanditest tasahilju läbi hiilida ja ellu jääda.” Sellist hinnangut lugenud, peaks muidugi kodus kõik peeglid katki lööma — häbi ennast vaadata. Aga üldistused, meelevaldsed üldistused eriti jäägu autori südametunnistuse asjaks. Mina meenutan naistepäeva eel oma eelkäijaid, vanavanaema Tooma Liisut, rõõmsameelset Hiiu naist, kes pikas lesepõlves kuus last tublideks inimesteks kasvatas, meenutan oma vanaemasid Tiiut ja Liisat. Üks kandis ilmale 13, teine 8 last. Nad mõlemad pidid kõik oma meheealiseks saanud pojad suurde sõtta saatma. Kaks minu onu puhkavad kusagil Siberi mullas, mõni Velikije Luki all, kõige noorem, merekooli poiss, jäi Leningradi näljarõngasse. Tagasi tuli vaid üks, minu isa. Mida tundsid need naised sõja-aastail? Kas nad tegid endale etteheiteid, et pojad olid ilmavalgust näinud? Olen kindel, et see tunne ei tulnud ka kõige tumedamatel tundidel mitte. Küllap meenutasid nad aega, kui laps memmele lilleõiekese tõi, hapikuid noppis või maasikakõrrega koju tuli. Vähe, liiga vähe teame sellest, kuidas elasid-olid inimesed enne meid. Kas kiires argielus oligi aega lilleilu tähele panna? Oli muidugi, kust mujalt need roositud sõbad ja põlled-käised, piiberillidega pruudiseppelitest rääkimata. Mõtlen kõigist neist ammugi muldsetesse majadesse läinud naistest ja meestest, keda üks heal ajal valge leiva peal üles kasvanud mees nüüd ahneteks, alatuteks, salakavalateks nimetab. (Muide, ma ei küsigi, kuidas ajalehetoimetus seesugust mõna avaldama soostus.) Küllap ahnus, alatus ning mõned kuntskopid oleksid aidanud eesti emadel ja isadel, oleksid aidanud kogu rahval oma ajalugu teisemaks käänata. Kui “mees, kes teadis ussisõnu” oleks oma muistsed tarkused varakult klaashelmeste vastu vahetanud, oleks ehk seitsesada aastat aganaleiva asemel härrasrahva mesikoogiga maiustanud. Küllap oleksid ka eesti naistele adrakurgede ning lehmanisade asemel pitslehvikud pihku passinud. Aga kange vaim ja sirge selg oli see, mis rahva saatuse määras. Midagi peab olema väga valesti meie inimeste ja nende hoiakutega, kui on julgust suu täis võtta ning sõnasõnnikuga üle valada kõik need, kes enam ennast kaitsta ei saa, kes on olnud enne meid, kelleta meidki ei oleks. Aga naistepäev läheneb. Olgu tolle solidaarsusega kuis on, ent on tore selgi päeval häid sõnu kuulda, paar lilleõit saada ja peeglisse vaadates endale öelda, et kena kõik, oleme siiani toime saanud, saame edasigi. Ja kui mõni armas ning kena mees lilleõiekese või kommikarbiga tuleb, ärgem siis unustagem talle palju häid sõnu ütlemast! Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||