|
||||
Nr 8 (947) Neljapäev, 25. veebruar 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Teleri ees
Otse endastmõistetavalt on möödunud nädal-poolteist hoidnud teleri ees ennekõike neid, kes ise oma silmaga Suure Lombi taha, sinna Vancouveri-maile kaema ei pääsenud. Meie poisse ja tüdrukuid on seal ju päris palju ning päris palju on nii treeneritel kui ka võistlejatel endilgi põhjust rääkida halvast või suisa ebaõnnest. Ega peale Kristina Šmigun-Vähi imevõidu ole olnudki põhjust kiita Eestit kui väikest, aga tublit. Neile, kelle elus sport väiksemat osa mängib, kes seda päris pühaks lehmaks pidada ei oska, on ETV ekraan seevõrra vaesemaks jäänud. Aga kui ausalt rääkida, siis eriti rikas ei ole see ju ammugi olnud. Mõistagi — masuaeg, raha vähem kui vaja (muide, on seda iial ülearu olnud?). Küllap tingib see ka rohkesti kordussaateid. Tegelikult ei ole vanade aegade ning heade asjade elluäratamise vastu ju midagi, vastupidi. Kahju ainult, et kordusena näidatakse tavaliselt üht kindlat menüüd. Ikka vaatame “Allo. Allod!”, Tootsi-lugusid, “Pi-suhända” ning veel üht-teist, mis ammugi pisiasjadeni pähe kulunud ja parimaist naerutajaist hoolimata enam ammugi naerma ei aja. Tahaks ju midagi ka hingele… Tegelikult midagi ikka on. OP on, “Osoon” ka. Aga eks nende asjadega ole ju nõnda, et ühele meeldib ema, teisele tütar, kolmas aga viriseb ikka, et kärss kärnas ja maa külmunud. Tol kaugel ajal, kui OPi saatejuht oli kaunis Karmel Eikner, sai vähemalt juuksuri meisterlikkust imetleda. Nüüd pole sedagi, sestap tahaks vähem veiderdamist, vähem selle tehnilise demonstreerimist, mida telemasi- nad võimaldavad, tahaks asjatundjate sisulisemat juttu, mitte “vilja mitmest salvest”. Läbilõikepildi jaoks peaks uudistesaadetes ruumi olema märksa rohkem kui seni. Sest tõesti-tõesti — kui iga päev (isegi nüüd, kus elu on niigi sporti täis) on pärast AKd mitu minutit spordijuttu, võiks iga päev olla sama palju sõnumeid ka kõikmõeldavatel kultuurielu teemadel. Asjalikult ja arukalt. Kirjandusest. Luulest. Kui kaua need luulesekundid pärast jalg- ja muid pallimänge, pärast kogu seda kehaväänamise higilõhna nüüd käinud ongi? Ekraanilt oleme näinud-kuulnud päris mitut masti kirjureid ning nende loomingut. (Pahatahtlik käsi paneks tolle sõna vahel lausa mõnuga jutumärkidesse.) Oleme osa saanud tillukestest teatraliseeritud etteastetest (Merca, Fagira de Morti, Albert Trapeež), oleme näinud neidki värsiseppi, kel oma luuleridade paberilt maha lugemine kõige libedamini ei lähe. Kõike oleme näinud. Mida see meile on andnud? Teame paljusid luulekirjutajaid nägupidi. Teame sedagi, et see, mida vanasti luuleks peeti, oli hoopis midagi muud kui nood värsid, mida teleriekraanil pakutakse. Maailm on muutunud, kirjandus ning luulekeel samuti. Just seepärast tahakski ETVst luule analüüsi, muutumise põhjustele osundamist ning näiteid, tahaks seesugust luulesaadet, mis rikastaks vaimu ja annaks midagi ka hingele. Praegune luuleminut kumbagi ei suuda. Tegijad võivad ju kiita, et tore on. Võivad ehk kiita needki, kes varem üldse ei teadnud, et on olemas ka seesugune nähtus kui poeesia. Uskuda ei maksa antud juhul küll kumbagi seltskonda, ühed on n-ö huvitatud isikud, teised, paraku, huvituseta. Aga ega asjata öelda, et “luule, see ei tule tuulest”. Ega luule mõistmine, tundmine, armastuski tuulest tule. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||