|
||||
Nr 7 (946) Neljapäev, 18. veebruar 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Teleri ees
Nii mõnedki Videviku sõbrad on pärast ühe või teise minu sulest tulnud telesaatearvustuse lugemist juhtinud tähelepanu ühele või teisele Kanal 2 või TV3 saatele, et seal ju tehtavat-näidatavat-öeldavat veelgi küsitavamalt, kui minu arvustatud ETV saadetes ette tulevatki. Aga nendele oponentidele vastan lühidalt: need on kommertskanalid, neid ei peeta ülal riigieelarvest, nagu seda tehakse avalik-õigusliku Eesti Televisiooniga, ning seepärast ma seal alatasa esinevaid maitsevääratusi, ebaeetilisusi või laustobedusi arvustama ei hakka. Aga ETVd peetakse ülal maksumaksja raha eest ning sealtkaudu näidatav läheb seepärast mulle sootuks rohkem korda kui kommertskanalite vaatajatega manipuleerimised. Ühtaegu väljendan heameelt, et ma pole viimasel ajal ETV vahendusel kogenud seesugust madalate instinktide ülistamist, kui seda tegi taas viimati Vikerraadio esmaspäeva hommikul, lastes eetrisse ülinõmedate sõnadega laulu “Anna aga vasaraga vastu pead! Anna aga vasaraga vastu pead!”. Tegelikult mõjutab, ja tihtilugu päris kõvade löökidenagi kuhu siis mujale kui ikka vastu teleri ees istuja pead, meid ka ETVs edastatav. Peale pildi kaudu mõjutamise on teletsi edastatava kava tähtsaid osiseid ka sõna, s.t esinejate pahatihti aina enam viltu kiskuv keelekasutus. Mõneti võib see asjaolu tuleneda sellestki, et diktorite ja teistegi ekraanil sõna võtvate isikute nõustaja või juhendaja kohalt vallandati mõni aeg tagasi laitmatu keelekasutusega Marite Kallasmaa, aga viimastel aastatel on ETV ekraanil hakanud muret tekitava pressinguna pead tõstma kantseliit koos nugisõnadega. Asjalugu väärib tõsist tähelepanu, sest viltune keelekasutus lekib TV-ekraani ja kõlarite kaudu kogu rahva keelekasutusse, sest arvatakse ju: nõnda ongi õige ja moekas kõnelda. Allpool jada näiteid, mida mina kui gümnaasiumi eesti keele õpetaja diplomiga inimene olen märganud. Kõige enam on hakanud häirima kõikvõimalikud tegelemised. Mitte ei loeta, vaid aina tegeldakse lugemisega, ei vahendata, vaid tegeldakse vahendamisega, ei müüda, vaid tegeldakse müümisega, ei toodeta, vaid tegeldakse tootmisega. Samuti on peaaegu kõik elunähtused ühtäkki muutunud oluliseks ja ülimalt oluliseks, mõned asjad kuulutatakse koguni oluliselt tähtsateks. Justkui polekski vanu häid eesti sõnu tähtis, vajalik, kaalukas. See olulisega oluliselt liialdamine vaesestab samuti meie kaunist emakeelt. Ka ei saa rahul olla kõikvõimalike paikapanemistega. Enam ei otsustata mitte midagi, aina pannakse kõiksuguseid küsimusi või asju paika. Midagi ei määrata enam kindlaks, vaid pannakse paika. Aga paikapanek on ainusobiv näiteks vaid siis, kui mõnele ülbitsejale anti vajalik vastulöök: “Aga ma panin selle vennikese paika!” Seoses sporditeema domineerimisega ETVs on kostnud spordireporteritelt kõrvu lohakat hääldamist: golmküend, migrohvon, ka lubamatult kergekäeliselt ülevõetavaid amerikanisme vänn, kammpäkk, päk-kraund. Ka liialdavad spordireporterid alailma jutlemist alustades üheainsa küsimusega: milliste emotsioonidega startisite, finišeerisite… Seeasemel saab ju ka küsida: millised mõtteid teid valdasid, mida mõtlesite, kas oli ka väga raske lõpuni sõita vms. Saatejuhtide keelepruugist veel sedagi, et ETV juhtkond võiks enne ikka mõelda ka, kui ta mõne mehe üht või teist saadet vedama paneb. Näiteks sobis Urmas Vaino oma kõnelaadilt ja toonilt “Erisaadet” juhtima nagu õlitatult, maheda ja puhuti ebakindla kõnepruugiga Tarmo Leinatamm aga mitte sugugi, olles lausa ideaalne aga “Laululahingut” juhtides. Ning lõpuks: miks on lahe jälgida diktor Monika Tamlat, aga saatejuht Anu Välbat mitte nii väga? Sellepärast, et Monikal on ideaalne diktsioon, aga Anu ludistab poolkiirkõnes ja on oma sümpaatsest olekust hoolimata adekvaatselt jälgitav vaid mõnesuguse kuulamispingutusega. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||