|
||||
Nr 7 (946) Neljapäev, 18. veebruar 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Iseseisvuspäeva eel on kohane taas meenutada meie riigi sünnitunnistusega — Tartu rahulepinguga — seonduvat. Sest Tartu rahuleping oli ju see, millega Venemaa loobus alatiseks kõigist oma senistest õigustest eestlaste aladele. Tartu rahulepingu jõustumisega tulid Eesti Vabariigile ka mõningad Narva jõe tagused külad ning Petserimaa, kuid need liideti Vene Föderatsiooniga juba üsna varsti pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal. Vahepeal allkirjastatud, kuid Venemaa Riigiduumas rohkem kui viis aastat tagasi ratifitseerimata jäetud Eesti–Vene uus piirileping jättis lõplikult Venemaale nii Narva-tagused vallad kui ka Petserimaa. Tolle piirilepinguga nõustumine oli Eesti poolelt puhtpraktiline samm, sest noid alasid ei tagastaks Venemaa meile mitte kunagi. Kui ta seda teeks, peaks selleks olema väga kaalukas praktiline vajadus, kuid seesugused arengud kahe naaberriigi suhetes pole ettekujutatavas tulevikus tõenäolised. Samaaegu väldivad venelased Tartu rahulepingu mainimist mis tahes poliitilises kontekstis. Miks? Sest Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon lähenevad Eesti iseseisvusele hoopis erinevalt. Meie oleme kindlad, et oleme õigusliku järjepidevuse alusel taastatud riik, mis oli 50 aastat okupeeritud. Aga Venemaa pole 1990-ndate algusest saadik suvatsenud seesugust sõna nagu okupatsioon üldse kasutada, sest nad ei tunnista okupeerimist kui seesugust. Nüüdseks on isegi Putini ja Medvedevi tasemel selgesti välja öeldud — mingit okupeerimist polevat olnudki ning venelased polevat mitte midagi halba teinud. Vene juhtkonna käsituses on praegune Eesti Vabariik üks pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist tekkinud riiklikke uudismoodustisi. Seesugune ajalootõlgendus võimaldab muide jätkuvalt nõuda siinsetele muulastele nullvariandiga kodakondsust ning vene keelt teiseks riigikeeleks. Aga see näiliselt justkui teisejärguline küsimus — teine riigikeel — tähendaks ju seda, et meie, eestlased, peaksime kasutama näiteks Tallinnas eeskätt vene keelt, sest vastasel korral me rikuksime venekeelsetega suheldes keeleseadust. Aga Eesti Vabariik on ju ikkagi ainus koht maailmas, kus meil peab olema võimalus oma emakeelt kasutada ning omakeelset kultuuri viljelda. Meie oma riik, meie emakeel ja meie kultuur on meie peamine rikkus, meie kestmise esmatagatis. Ning Eesti Vabariigi taaskehtestamise ajast möödunud kaheksateist ja poole aasta vältel on meie elu kõigis tema tahkudes vaieldamatult edasi arenenud. Peaaegu täiskasvanuks on saanud põlvkond, kes on tulnud ilmale 1991. aastal — Eesti taasiseseisvumise aastal. Nad teavad vaid raamatutest-kroonikafilmidest ning isade-emade meenutustest, mida tähendas elada okupeeritud riigis. Kuigi, jah, Eestis elab tänapäevalgi meie kõrval veel vaat et sadu tuhandeid inimesi, kodanikke ja mittekodanikke, kes arvavad, et mingit okupatsiooni polevat siin olnudki. Aga kas meie oma riik on ikka päriselt meie kõigi oma? Kas meil kõigil on siin piisavalt tööd, kas meil kõigil on juurdepääs haridusele, arstiabile, kultuurisaavutustele? Paraku ei saa kõigile nendele elulistele, iga inimese elus ülimalt määrava tähtsusega küsimustele jaatavalt vastata. Sest kahjuks on “meie täielises Eesti Vabariigis” kaugelt rohkem kui sada kümme tuhat töötut (lisaks veel kümned tuhanded tööturuametis registreerimata töötud). Teist sama palju tööealisi inimesi arvatakse töötavat-elavat välismaal. Kui töötud ja kodumaal rahuldava töö mitteleidmise tõttu välja rännanud kokku arvata, saame juba ligi veerand miljonit tööealist inimest; kui nende pereliikmed kaasa arvata, kasvab see väga tõsist muret põhjustav arv vähemalt poole miljonini. Niisiis, meie 1,3-miljonilise rahva kohta on töötute ja väljaspool kodumaad elavate inimeste koguarv ehmatavalt suur. See asjaolu ei tule kasuks ei meie riigile ega rahvale. Milles siis seisneb laustöötuse ning kümnete tuhandete kaupa jätkuva väljarändamise põhjus? Põhjus on ikka selles, et meil on võimule jäänud liigliberaalne, lausparempoolne valitsuskoalitsioon, kes on varalist kihistumist soosides ajanud meie riigikese nii õhukeseks, et paljud sotsiaalsed tagatised on jäänud kas osaliselt või täiesti pelgalt paberile. Küsimusele, kuidas saab töötu vajadusel talle hädavajalikku arstiabi, vastas reformarist peaminister Ansip külma rahuga: arstiabi saavad nad siis, kui lähevad tööle ja muutuvad seeläbi ravikindlustuse objektiks. Tule, taevas, appi! Aga ei paista tulevat abi sealtki. Jääb vaid loota, et töökohti vähendav ja väljarännet kannustav paremerakondade valitsemine järgmise aasta Riigikogu-valimistel lõpule jõuab ning inimsõbralikumat, sotsiaalsemat kurssi järgiv valitsus võimule pääseb. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||