|
||||
Nr 5 (944) Neljapäev, 4. veebruar 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Teleri ees
Hiljuti küsiti David Vseviovilt, milline on meie suhe ajalooga. Vastus: “Ajalugu kui mõjutajat on meil võib-olla natuke liiga palju. Ajalugu kui teadmiste allikat — seda võiks olla tunduvalt rohkem.” Mati Talviku saatesari “Eesti aja lood” (toimetaja Renita Timak, režissöör Indrek Kangur) on olnud eetris 2007. aastast. Eesti ajaloo uurimise ja jäädvustamise eest pälvis Mati Talvik Kaitseliidu eriteenete medali. Pühapäeval jõudis vaatajani 78. lugu “Teispool rinnet”. “Eesti aja lugude” puhul tekib paratamatult võrdlus Valdo Pandi legendaarse saatega “Täna 25 aastat tagasi”. Valdo Pant oli temperamentne, tema sõna lummas, teda oli põnev vaadata. Neid, kes sõjakeerises olnud, oli tol ajal veel palju, nad teadsid ja mäletasid. Mati Talvik on teist laadi saatejuht. Tema suudab tähelepanu hoida just oma meeldiva rahuliku esinemisega. Ta ei “tee teatrit”, ta vahendab “ilma kire ja vihata”, rahulikult ning sugestiivselt. Tema alustas ajast “täna 90 aastat tagasi” ning toonaste sündmuste kangelased on ammugi meie hulgast lahkunud, fotomaterjaligi napilt. “Eesti aja lugusid” alustades on tutvustuseks kirjutatud, et need on “lood meie eelkäijate argipäevadest, mis aastakümnete tagant ilmestavad ka meie tänapäeva. Ja üllatavalt tugevasti. Seepärast — tuleviku nimel — meenutame minevikku”. Ja nõnda on alustatud Tartust, mis 1919. aasta lõpust kuni 1920. aasta veebruarini oli Eesti poliitilises elus kõige tähtsam linn. Sealkandis peeti Vabadussõja lahinguid, just seal oli kõige rängem punane terror, seal toimusid Eesti–Vene rahuläbirääkimised, sõlmiti Tartu rahu ja Tartust sai Eesti vaimuelu keskus. Edasi on olnud juttu 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatsest, majandusmuredest, maaelu edenemisest, linnade ilme muutumisest, kultuurielust, aga ka vaikivast ajastust ja kirjanikest ning teistestki kunstiinimestest, keda suukorvistatud aeg sundis uudishimu ja sümpaatiaga Nõukogude Liidu poole vaatama. Sest seda, mis seal tegelikult toimus, ei teatud ei meil, ei mujalgi Euroopas. Nõnda, samm-sammult, aasta-aastalt jõuab Mati Talvik sellesse aega, mida eakam televaataja isegi mäletab. Ja seda huvitavam on neid pühapäevaõhtusi saateid vaadata. Aastaid 1940 kuni peaaegu meie päevini on uurinud paljud nimekad ajaloolased, mainigem või Enn Tarvelit, Ago Pajurit, Piret Lotmani, Toomas Hiiot, kunstiteadlast Kaalu Kirmet jpt. Ent palju siis tavaline inimene on nonde teadlaste uurimusi lugenud? Üllatav on teada, kui intensiivne oli sõja-aastate kunstielu nii siin, kodumaal, kui ka Nõukogude Liidu tagalas. “Eesti kunsti ajaraamatu” järgi oli Eestis paari-kolme aasta jooksul ligi 50 suuremat-väiksemat kunstinäitust, samal ajal esinesid Moskvas Tretjakovi galeriis üleliidulisel näitusel “Suur Isamaasõda” Adamson-Eric, Aino Bach, Paul Luhtein, Evald Okas, Richard Sagrits jpt. Moskva Kunstnike Liidu saalis Kuznetski Mostil korraldati Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva näitus jne. Muidugi on Eesti lugu kunstikeeles kajastanud ka “Detsembrikuumus” ja “Tuulepealne maa”, Eesti Laskurkorpuse sõjateest ning tagalaelust kirjutati omal ajal palju, meenutagem või Eesti Kunstiansamblite sünnilugu. Mälestusteraamatud (Debora Vaarandi, Dagmar Normet, Hindrek Meri, Paul Pinna, Hermann Sergo jpt) räägivad samuti elust teispool rindejoont. Mati Talvik võtab kokku kõik selle, mis on kildude ja piltidena siia-sinna paisatud. Tuhanded küüditati, 25 000 tsiviilisikut evakueeriti, 50 000 viidi mobilisatsiooniga. Kuhu nad sattusid, kuidas elasid, kuidas koondati meie loomeinimesi Jaroslavli ning õpetati ENSV tulevast kaadrit Jegorjevskis, sellest on eakam vaataja millalgi lugenud. Karta on, et nooremale rahvale on see iidammune aeg, sündmused, millest kuulnudki ei olda. Ajalugu on teadmiste allikas, ajalugu on ka kodumaa-armastuse ja kaitsetahte võrsumise ning kasvatamise pinnas. Mati Talvik teeb oma leebel mõtlikul moel suurt tööd. Olgu ta tänatud! Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||