|
||||
Nr 5 (944) Neljapäev, 4. veebruar 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Aeg teeb oma väsimatut tööd kõigi ja kõige kallal. Alles see oli, kui ajakirjandusringkonnad hoidsid konverentsi “Meedia ja masu” eel põnevusega hinge kinni ja salamisi liikus jutt, et sinna esinema palutud president ütleb meie ajakirjanduse kohta mõndagi sellist, mida enne pole kuuldud. Nüüd on see kõik seljataga. Kui palju on neid, kes pärast konverentsi on kuuldu üle põhjalikult mõelnud või koguni midagi ette võtnud? Kui paljud mäletavad, millest oli juttu? Demokraatia ja sõnavabaduse seosest mõistagi — üheta pole teist. Ja et ajakirjandusel on mõte vaid siis, kui sõnal on mõju. Tean head ja tuntud ajakirjanikku, kes jättis juba mõne aja eest oma töö sellepärast, et ei näinud sel mõtet — kirjutad ja räägid, viitad suurtele ja väikestele vigadele, aga viskaksid nagu herneid vastu seina. Vahepealsete aastatega ei ole asi paremaks läinud. Meenutagem, et ajakirjandus hakkas Eestis esimesena rääkima majanduslangusest ajal, mil peaminister väitis, et kui see on langus, siis selles tahakski elada. Või kuidas samal ajal soovitas president mitte tekitada paanikat, sest majanduses on kõik korras. Alles see oli, kui riigikogulased ilusasti ühel meelel oma palka tõstsid ja ajakirjandus käratses selle umber, mis jaksas. Tulemus? Aga presidendi põhisõnum sellel konverentsil oli, et ajakirjandus peaks kaitsma põhiseaduslikke institutsioone. Ja kui ta alustas oma ettekannet “pigem kui keskmisest ehk veidi nõudlikum meediatarbija, mitte niivõrd kui president”, siis selle ettepaneku puhul võttis ta enda sõnul peast “lehelugeja mütsi” ja kõneles presidendina. Samas, rääkida rahvaesindajate vigade puhul vaid kuluhüvitiste ja taksokviitungitega sekeldamisest on pigem naljakas. Aga ajakirjandus ei seagi ju kahtluse alla ega ründa riigi institutsioone põhimõtteliselt, vaid ainult nende inimeste käitumist, kes seal töötades eksivad või parimal võimalikul viisil rahvast ei teeni. Ja ajakirjanike kohus on inimesi sellest informeerida, olla ühiskonna ärgas valvur. Aga kes valvab valvuri järele, küsis president, tsiteerides Juvenalist. Mis on ajakirjandusele lubatud, kas ja kus on piirid? Ja pakkus ise eetikareegleid, mille täpsem nimetus on ajakirjanike eetikakoodeks. Ent tuletagem meelde, et meil Eestis on koguni kaks institutsiooni, kes valvavad ajakirjanduseetika järele: Eesti Ajakirjanike Liidu juures töötav Avaliku Sõna Nõukogu ja Ajalehtede Liidu Pressinõukogu. Pole siis õiglane väita, et “on üks koht, kus kriitika pole pea üldse teretulnud: ajakirjanduse enda kohta”. Omistades ajakirjandusele tervikuna deviisi “lihtsusta ja liialda”, sobib see löögivahend praegusel juhul hoopis presidendi pihku. Mu klassijuhataja üks tõekspidamisi on vist küll kõigile tema õpilastele pähe kulunud: eksimine on inimlik. Kui oled inimene, siis ka eksid, nii on ka ajakirjanikega. Aga oma vigade tunnistamine ja neist õppimine on ühtlasi arengu eeldus. Ja pole midagi parata, ühte kohta ettekandest pean veel tsiteerima: “Vähimgi märkus kollasuse, ajakirjanduseetika, anonüümsete ja pahatahtlike kommentaaride kohta kutsub esile karjed, et tahetakse ajakirjandusele “päitsed pähe panna” või tsensuuri kehtestada. Ei taheta.” Kelle nimel kinnitab president, et ei taheta? Kõhutunne ei maksa siinkohal midagi. Nn meediaseaduse esmase variandi läbiminek oleks teinud tõsise sammu vaikiva ajastu poole. Ja veel üks täpsustus — me räägime ju ometi kvaliteetsest ajakirjandusest, mitte kollasest, kus on hoopis teised seisukohad ja kombed ning mida ei saa tõsiselt võtta. Meelelahutus, edevuse laat, kuidas soovite. Kogenematul inimesel ei maksa seda iseendale ega lähedastele liiga ligi lasta. * * * Hoopis teistsuguseid tundeid ja mõtteid kogesid need, kes läinud kolmapäeval Merivälja pansionis viibisid, olgu külalistena või elanikena. Pansioni kaunilt ehitud saalis oli aukohal Videviku lugejatele tuttav Maksim Lääts, kes sai 100-aastaseks. Käekõrval abikaasa Margot, kellega koos veedetud tublisti üle poole elust, võttis see kaunis paar vastu õnnitlejaid: president Arnold Rüütel ja Riigikogu liige Mai Treial, linnaosa juhid, sõbrad, pansionirahvas. Teaduste Akadeemia Meeskoor oli tulnud eakat laulumeest tervitama ilusate eestimeelsete lauludega, mis läksid juubilarile hinge. Enne “Meeste laulu” esitamist kutsusid lauljad ka Maksim Läätse enda sekka. Juubilar tõusis sirgeselgselt ja astus reipal sammul teiste juurde. Ja siis see laul kõlas täpselt nii võimsalt, nagu üks meeste laul peab kõlama. Neid laule tuli veel ja veel, ikka koos auväärt sünnipäevalapsega. Ja kui meeskoor lõpetanud, jätkas ta koos klaverisaatjaga kontserti vanade heade lauludega. Imetlusväärne mees, keda jumal hoidnud, oli täis energiat ja rõõmu. Hea oli vaadata, kuidas tal jätkus ka vahetpidamata silmi oma kuningliku hoiakuga kaasa jaoks. Aeg on selle paari juures õige õrna käega talitanud. Niisugust eluõhtut võiks igaüks endale igatseda. Liina Kusma |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||