|
||||
Nr 49 (556) Neljapäev, 13. detsember 2001 |
||||
Arhiiv |
Rahva rahaga kokku ostetud ja ränga vaevaga koos hoitud võimuliidu kokkuvarisemine pealinnas ei peaks küll kedagi üllatama. Juba algusest peale võinuks olla selge, kui loomuvastane on ühendus, mille ainsaks liiteaineks on meeleheitlik tahe kõrvale tõrjuda tublit kolmandikku tallinlastest esindavat Keskerakonda ja opositsiooni hoiakutest lihtsalt jonni pärast tuima teerulliga üle sõita. Niisuguse “põhimõtte” vundamendile ei saagi ehitada muud kui rabedat, sisu ja vormita moodustist, mis püsib hinges vaid pühaks kuulutatud aadetest loobumise hinnaga ja senikaua, kui jätkub raha ning võimalust sööjate nobedasti kasvava isu rahuldamiseks. Liigutav oleks muidugi hõisata: lõpuks ometi koidab nüüd Tallinnas eetilise poliitika aeg! Siiski oleks niisugune optimism ilmselt enneaegne ja lapsemeelne — ja sugugi mitte üksnes sellepärast, et nende ridade kirjapaneku aegu pole veel selge, kas (ja millisel viisil) õnnestub uuel koalitsioonil volikogus üldse vajalikku toetust koguda ja säilitada. Rohkemgi manitseb ettevaatusele aastatepikkune nukker kogemus, et aated pole Eesti poliitikas üldse vahetusrahast palju kõrgemas hinnas. Pealegi ei maksa unustada, et viimase kahe aasta ostu-müügitehingud Kalevite kantsi häältebörsil toimusid kahtlemata sellesama Reformierakonna vaikival heakskiidul — kui mitte rohkem… Ainus, mis võimukriisi puhkemises tõesti üllatada võib, on see, miks ta plahvatas nimelt nüüd, ja miks jõudsid ühte kappi nende kahe justkui vastandliku poliitilise jõu leivad. Kuid ka see on nõnda ainult esmapilgul. Terasem kõrv tabab juba ammu näiteks seda, et muidu üpris karmi ütlemisega Savisaar teritab põlglikku keelt küll Laari seltskonna ja ka Mõõdukate aadressil, kuid ilmutab hoopis suuremat vaoshoitust nende kolmanda koalitsioonipartneri suhtes. Kuid asi pole ainult sõnades või toonis: Pärnus, Viljandis ja nüüd ka Tartus on ju ettevaatlikult pinnasondeerimiselt jõutud praktilise koostööni, mis kuulu järgi laabuvat vähemalt rahuldavalt. Miks ei võiks seesama siis õnnestuda ka Tallinnas?! Oluline on näha ka võimukriisi tegelikke põhjusi, mis muidugi ei seisne (ainult ega eeskätt) laenuraha suuruses või kunagise ETA tagasihoidliku nuputreiali heldest käest tuulde lennutatud integratsioonimiljonites. Kui Kallas ja tema partei tahavad olulise tegijana poliitikasse jääda, siis on nad nüüd, aasta või poolteist enne valimisi, lihtsalt sunnitud distantseeruma oma senistest, tunduvalt rohkem kompromiteerunud koalitsioonipartneritest, kelle tulevik vähemalt praegu paistab sootuks tumedana. Kindlasti seletab see suuresti isepäisust, mida reformerid ilmutavad mitmeski valitsuspoliitika põhiküsimuses juba mõnda aega — vähemalt haldusreformi tegelikust seiskamisest peale. Ja mis puutub Keskerakonnasse, siis temal jällegi ei ole kuigi mugav tervitada valimisi õnnetu märtri toogas, valimistel eduka, kuid võimult tõrjutud peksupoisi rollis. Tõsi küll, konjunktuursetel põhjustel kujunevate liitude iga ei ole tavaliselt kuigi pikk. Tule ja vee liiduga näib tegu olevat ka antud juhul: üks pooldab astmelist, teine proportsionaalset tulumaksu, üht peetakse rahavõimu, teist elu ääremaale tõrjutute esindajaks. Ometi võib nende ühisosa osutuda küllaltki suureks, et luua pinda püsivamakski koostööks. Reformierakonna jõud on selles, mis Keskerakonnal puudub: majanduse organiseerimise tegelikes kogemustes ja inimestes, kes (küll nii- või teistsuguste vahenditega) on suutnud Eesti “pisikese tiigri” mainet kujundada ja riiki mitmeski suhtes dünaamiliselt arendada. Keskerakond omakorda toob kujunevasse kooslusse sotsiaalse dimensiooni, millest “rikkad ja ilusad” lõpmatuseni mööda vaadata ei saa, kui nad ei taha majandusedu jätkumist ohtu seada. Pealegi on ta vähemalt programmiliselt kuulutanud oma eesmärgiks tugeva keskklassi kujunemise — ja selle vastu ei ole ju mitte midagi ka “oravatel”! Nii võib paradoksaalsest võimuliidust tulu tõusta rahvalegi, sest tema ootused saavad täituda siiski vaid ühiskondliku rikkuse jõudsa kasvu eeldusel. Muidugi pole “tule ja vee liit” riskivaba. Eriti Keskerakonnale, kelle vastutada näib jäävat linna tegelik valitsemine, mis ei pruugi olla silmapaistva poliitiku ja tema parteikaaslaste tugevaim külg. Rahvas aga otsustab mitte niivõrd volikogu vaidluste ja otsuste järgi, kuivõrd linnaelu paigaltammumise või edenemise reaalsete tõsiasjade alusel. Kui valimisteni jääv aeg osutub tuntavate positiivsete nihete saavutamiseks liiga napiks või kui uus liit komistab järjekordsete skandaalide otsa, siis tabaks see kindlasti valusamalt linnavalitsust kui volikogu. Ja siis võib praegune edu saada hoopis lõksuks. Kuid elame-näeme, lootes ja soovides parimat. OLAF UTT |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||