|
||||
Nr 4 (943) Neljapäev, 28. jaanuar 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Paavlipäev on läbi, maduuss tõstab pead, esimene hülgepoeg näeb ilmavalgust ning rohukõrred peaksid vanarahva tarkuse kohaselt hakkama lund vihkama. Ja Saulustest peaksid nüüd Paulused saama. Poliitikud on rõõmutsenud, et algas tore aasta — ei ühtki valimist, ei ühtki valimiskampaaniat. Sisuldasa peaks see tähendama, et neil, kes on kutsutud ja seatud meie asju korraldama, on aega rahulikult teha seda tööd, mis kõigi elu rõõmsamaks (talutavamaks) teeb. Paraku ei ole selle töö hoomatavaid märke kusagil. Aga võib-olla meie, täiesti tavalised riigikodanikud, ei saa lihtsalt aru, kui suurt ja keerulist asja Toompeal aetakse. Võib-olla peaksime kõrvad häbi pärast lonti laskma? Ütles ju vabariigi presidentki meediakonverentsil: “Jah, muidugi teevad meie rahvaesindajad vigu. Tõepoolest on kuluhüviste ja taksokviitungite puhul mõned Riigikogu liikmed käitunud halvasti ja peaksid pälvima selle eest nimelist kriitikat ja hukkamõistu. Ent sõimata neid umbisikuliselt ja koos sellega seada kahtluse alla meie esindusdemokraatia institutsioon ei tule kasuks mitte kellelegi.” Tegelikult ei tähenda see “anonüümne sõim” ju Riigikogu kui institutsiooni kahtluse alla seadmist ning koos pesuveega lapse vannist lumehange viskamist, pigem on asi selles, et need “halvasti käitujad” — aga neid on ju palju — määrivad tolle institutsiooni mainet. Hukka peaksid neid mõistma ennekõike erakonnakaaslased, need, kes toda Pauluse-Sauluse mängu kõige lähemalt näevad. Ei maksa unustada sedagi, et päris hästi ei oska me veel demokraatias eladagi. Taas üht tarka meest tsiteerides: “…kuigi tahtmine ja valmisolek olid selgesti olemas, puudus varasem demokraatiakogemus nii rahval, kelle kohuseks sai urnide juures käimine ja seal õigete valikute tegemine, kui ka sellesama rahva valitud esindajatel. /---/ Demokraatiasse ei astuta ühe otsustava sammuga. Sinna kasvatakse ja see võtab aega, eeldab sageli sugupõlve vahetust.” (Enn Soosaar. “Nuripidine aastasada”.) Öeldud küll 90 aasta taguse Eesti elu kohta, kõlksub see kokku meie ajaga. Õpipoisi seisuses on nemad seal Toompeal ja ka meie siin madalal maal. Taevataat on meid õpipoisiseisusesse pannud mitmeski mõttes. Läinudnädalases “Pealtnägijas” kõneles Mihkel Kärmas kena päikesejumelise daamiga. Tema suured ärid olevat äkki põhja kõrbenud, muud eluasjad ka santi seisu sattunud. Masuaeg, teadagi. Alles hiljuti oli see daam koos skandaalseks nimetatud kirjaniku Kati Murutariga koostanud paljupunktilise toimetulekuõpetuse neile, kel raske. Ise oma õpetust järgides pühkis proua Eestimaa lume jalgelt ja lendas ära Egiptimaale. Palmide alla banaane sööma minna soovitas ta teistelegi. Seal, kus jõed piima ja mett jooksevad, just meid muidugi oodataksegi, sest… Jah, mis parata, pakasekraadidega Eesti on muutunud selliseks paigaks, kus rikkad ja ilusad enam kuidagi eluga toime ei tule. Mäletan vanaema koolijutte. Muidugi olid tüdrukutel paksud jäkud seljas, suurrätikud ümber abude ning villased sukad jalas, aga küüt ja aluskuub tõusid läbi lumehange minnes üles kui suured purjed. Ja talutüdrukud ei kandnud tol ajal ei pikki ega lühemaidki pükse... Legendaarselt külmal 1941. aasta talvel tõmbusid mu emal põsed valgeks poolel teel Koidu tänavast Toompeale. Siis kandsid naised Haapsalu rätikuid näo ees. Meie põlvkonna tüdrukud mäletavad kindlasti, mida ütlesid meie siidsukis sääred, kui väravaromantikat tegime. Ei ole me kunagi igavese päikese maal elanud. Taibukamad on ammugi sukavardad ja lõngakerad välja otsinud, veelgi taibukamad kammivad penid siledaks ning poetavad koerakarvugi käpikutesse. Majandusinimesed on ammu rõhutanud, et masu suleb ühed teed, et avada teisi. Küllap olime kliima pidevat soojenemist uskudes kõik veidi liiga mugavaks jäänud. Külapoed pandi kinni, uskudes, et eurokontrollid tulevad ja trahvivad. Tühjagi nad tulid! Nüüd peab tädi Maali kümmekond kilomeetrit lumes sumama, et piim-leib kätte saada. Väikesi meiereisid enam ei ole, kodune hoidiste tegemine jäi unarule. Ja siis näidatakse teles Piirissaare poodi, kus riiuleil vaid pesupulber, kohvipakid ja välismaa kommid. Eestimaa prügist puhtaks rookinud ning läinud kevadel ühist mõnusat mõtlemist toimetanud meeskond on tänavusteks maipühadeks kutsunud üles talguid korraldama, rõhutades, et mida üheskoos teha, otsustavad talgulised ise. Arvata on, et praegune lumerikas ja külm aeg osutab kõige paremini neile ebakohtadele, mida enne uut talve tuleks siluda. Talupojatarkus kinnitab, et vana kaevu enne umbseks ei aeta, kui uues vesi sees. Nüüd soovitab päästeamet igaks juhuks vett ja küünlaid varuda, sest elektrijuhtmed ja veetorud ei tarvitse pakasele vastu pidada, elektriliinid on lume all katkenud. Digiasjandus on juba mitut puhku alt vedanud. Teisisõnu — et kõike ühele kaardile panna ei maksa, vähemalt seda peaks tänavune täistavaline põhjamaa talv olema õpetanud küll igaühele eraldi ja kõigile ühiselt. Ega me kõik palmioksale banaani limpsima ju ei mahu. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||