|
||||
Nr 3 (942) Neljapäev, 21. jaanuar 2010 |
||||
Arhiiv |
Teleri ees
Pole ju nõnda, et spordisaate, näiteks vaataja jaoks poolkohustusliku lisandina enne pühapäevase AK publitsistlikku Aeg Luubis nimetust kandvat lõiku eetrisse surutava spordiinfo taseme, väärtuse või sisukuse määraks ära selle lõigu vältel spordireporteri suu läbi meie kõrvadesse paisatavate sõnade hulk. Aga ometigi näikse enamik spordiinfo edastajaid lähtuvat just seesugusest arusaamast, et mida kiiremini nad oma ettekirjutatud teksti maha vuristavad, seda sisukam (parem) saatelõiguke arvatakse välja kukkuvat. Anu Sääritsal, kenakesel, praegu vist ainsal naisspordireporteril on olnud kombeks alustada oma õhtust lühietteastet kärsitus kiirkõnes nõndaviisi: “Trõhtust!” Võib arvata, et selline kiirvada häirib mitte üksnes mind. Mõni spordiinfo edastaja läheb nii tele- kui ka raadioeetris oma kiirkõnes amerikanisme kasutades (okei, vännid, kammpäkk, päkkraund, viiling…) muidugi ka emakeele moonutava kokkupressimiseni (golmgend sekundit, migrohvon, segretär), millega konservatiivse vaataja-kuulaja kõrv mõnevõrra pahandatuks osutub. Kunagi, vist 1979. aastal andis Lahtis peetud suusatamise MMilt reportaaži kadunud Toomas Uba. Usutavasti oli see komme tal külge õpitud Gunnar Hololeilt, aga T. Uba täitis mitmekümne kilomeetri pikkusi võistlusdistantse läbinud suuskurite pürgimisi kommenteerides tema voli alla antud saateaja sekundite kaupa seesuguse närve üles kruttiva sõnadevurinaga, et ma paratamatult teleri Soome kanalile ümber lülitasin — seal oli telereporteril mahti vahepeal endalgi nina nuusata, ja ta usaldas ka teletsi suuskurite liikumist jälginute silmi ega seletanud kõike tarbetult üle — et nüüd ta tõukas vasaku jalaga, nüüd jäi ta liidrist veel teisegi sammu maha jne. Seeasemel, et oma kiirkõnelemisoskusi aina edasi arendada ja minutis edastatava sõnadehulgaga infoedastamisrekordeid üritada, tuleks spordireporteritel püüda hoopis spordis toimuvat-juhtuvat süvitsi mõtestada, üritada lahata sportlaste edukust või ebaedukust põhjustavat, näha esiplaanile ulatuva taga p r o b l e e m e, sest enamasti neid ju on, ja mitte vähe. Viimatistes Otepäält tehtud MK-ülekanneteski võinuks viimatimainitut enam ilmneda. Sest kui Lembitu Kuuse vuristas ühe hingetõmbega maha tervelt tosina kuulsa või vähemkuulsa finaali pääsenu nimed, siis enamiku teleauditooriumi kõrvust sähvatasid need jäljetult mööda kui plekktorus igaviku poole sööstvad jänkukesed või murumunad Eduard Vilde kurikuulsates “Tokerjates”. Mihkel Mänd |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||