|
||||
Nr 3 (942) Neljapäev, 21. jaanuar 2010 |
||||
Arhiiv |
Vanarahva tarkuse järgi teame, et “kui pole talve talve ajal, siis pole suid suve ajal”. Nagu me kõik näeme, peaks sel aastal tõesti ilus suvi tulema. Ei mäletagi talve, mil loodus on nii kaua muinasjutulises härmaehtes püsinud. Seegi olevat väga hea märk, sest näärikuine härmatis tähendavat viljarikast aastat ja kaluritele juulis rohket saaki. Kui juba mõtleme rahvatarkusele, siis meenutagem ka möödunud neljapäeval olnud taliharjapäeva ja pühapäeval tähistatud tõnisepäeva tähendusi. Need on rahvakalendripäevad, mille järgi on käes talvehari — talve selgroog on murtud. Aeg on hakanud liikuma kevade poole, mis sellest, et tasapisi, kukesammu kaupa. Ka oma koopas põõnav karu pidavat teist külge pöörama ja teist käppa imema, putukatel tulevat hing sisse ning hülgel sündivat esimene poeg. Aga pool talve on veel ees. Ja muinasjutulisest lumisest loodusest saad täismõnu tunda vaid siis, kui tuled õue soojast toast ja sul on teadmine, et saad iga kell tagasi sooja minna. Kui sul jätkub kütust ahju ning pliidi alla, kui suudad suures kortermajas elades toasooja eest tasuda. Külma talve, mis sest, et ilusas härmaehtes, on meist paljudel raske üle elada. Meil, kellest ligi viiendik elab vaesuses. Eriti hull on lastega perede elu, kui pereisa või mõlemad vanemad on töö kaotanud, rääkimata töötuks jäänud üksikvanemast. Kusjuures tegu pole kaugeltki saamatute lastevanematega. Minu arvates on tegu hoopis jäiga (kas tuleks öelda koguni, et saamatu) riigiga. Kui väidetakse, et toimetulekutoetusteks ei jätkuvat raha, siis kuidas jätkub seda näiteks rikastelegi peredele lastetoetuste maksmiseks, ülikõrge emapalga maksmiseks suurt sissetulekut teeninud lapsepuhkusele jäänule (kellest nii mõnigi olevat kuulu järgi sellise palga fiktiivselt saanud)? Kui me kiitleme, et elame e-riigis, kus isegi valimistel saame kasutada oma IT-ühendust, siis miks me ei saa ametlikult kokku lugeda, kui palju on meil peresid, kes tõepoolest vajavad toetust, ja kui palju kõrgepalgalisi, kes seda ei vaja? Miks käsitletakse vanavanemate abi perele (näiteks töötute lapsevanemate kodulaenu eest maksmisel) kui tulu ja nii jäetakse nad toimetulekutoetusest ilma? Kuidas elada töö otsimise ajal edasi, tasuda kommunaalmaksed ja kodulaen? Mida hakata peale, kui jäädakse oma kodust hoopis ilma loodetavasti vaid ajutiste raskuste pärast, kuni tööd otsitakse? Nii oli mullu sundmüügis juba rohkem kui pool tuhat kodu. 12. jaanuaril oli Riigikogus esimesel lugemisel sotsiaalhoolekandeseaduse täiendamise seadus, mis lõpetaks lastetoetuse arvamise pere sissetulekuks toimetulekutoetuse määramisel. Valitsus andis sellele eelnevalt eitava hinnangu: eelnõus soovitud korra rakendamiseks puuduvat raha. Sotsiaaldemokraadid väljendasid pühapäeval toimunud volikogul arvamust, et laste süvenev vaesus vajab viivitamatut sekkumist. Erakond on seisukohal, et kui valitsus ei suuda või ei taha puudust kannatavate laste heaks midagi teha, tuleb seda riiklikult väga tähtsat küsimust arutada Riigikogus. Juba praegu kasvab ligi 30 000 last vaesuspiiril või lausa süvavaesuses, teati volikogus. Tahaks väga loota, et erakonna volikogus arutatust saab sotside tegelik tööplaan. Riik ja omavalitsused peavad leidma täiendavaid võimalusi töötute perede laste abistamiseks. Seda enam, et UNISEFi kasutatava laste heaoluindeksi järgi on Eesti lapsed viimastel kohtadel. Ka on Euroopa Liit kuulutanud 2010. aasta vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Kuidas peaksime selle taustal näiteks aru saama, miks suhteliselt rikkas Viimsi vallas käivad lapsed niiskes, nende tervist tõsiselt ohustavas hallituse ja seenkahjustusega lasteaias? Telesaates “Mida teie arvate?” oli juttu sellest, et praeguste vaeste perede hulgas on neid, kus pereliikmed käivad ennast üksteise järel pesemas samas vannivees, hiljem pestakse selles veel pesu ja lõpuks kasutatakse sedasama vett tualettruumis allaloputamisveena. Üks saate ekspertidest, rõhutatult kõrge eneseväärikusega eakas daam arvas, et kui tema peaks niimoodi elama, ei tahakski ta üldse enam elada. Tõepoolest, ei tahaks küll, kuid lastega töötute peredes pole teist valikut, hea, kui seegi on jäänud. Kas meil on riigimehi, kes oskavad olemasoleva raha nii täpselt ära kaaluda, hädad nii täpselt üle mõõta, et laste vajaduste leevendamiseks kuluv osa sellest kuhugi ei kaoks? Terve mõistuse järgi peab lastel tingimata see nende osa olemas olema, vastasel juhul pole elul mõtet. Ei uutel õppekavadel, põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisel, Eesti Energia börsile viimisel ega kuu lõpus väljakuulutataval lugemisaastalgi mitte. Ootame pikisilmi kevadet. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||