|
||||
Nr 2 (941) Neljapäev, 14. jaanuar 2010 |
||||
|
Arhiiv |
Aastavahetuse juurde kuuluvad õnnesoovid. Tavaline arusaam õnnelikust inimesest on, et ta on rikas, edukas ja haritud. Tegelikult näitavad uuringud, et õnnelikkuse puhul ei mängi suurt rolli ei raha, haridus ega ka kultuurikeskkond, vaid see, kui tähtsaks keegi neid tegureid peab. Rotterdami ülikooli õnneuuringute keskuse andmetel on eesti rahvas isegi kiirele arengule vaatamata maailma rahvaste hulgas õnnetundelt viimase veerandi seas, meist märksa kehvemal materiaalsel järjel olevate riikide elanikud on siiski õnnelikumad. Eesti laste kohta väidetakse, et nad olevat Euroopas peaaegu kõige õnnetumad, kusjuures põhjusena tuuakse välja meie pingelist, konfliktset koolielu. Kolmveerand meie elanikest on kurnatud, neljandik lausa närvipuntrad, sest ei suudeta sammu pidada lühikese aja jooksul toimuvate suurte muutustega. Meil on liiga palju inimesi, kes elavad allpool toimetulekupiiri või selle läheduses, argielu pumpab välja kõik elumahlad. Seetõttu piisab õnnetundeks juba sellestki, kui tervis vastu peab ja ka lähikondlased on terved. Kui siis veel jätkub tööd ja leiba, mida võiks hing veel tahta? Seega — et olla õnnelik, pole vaja tingimata kuuluda avaliku elu tegelaste, edukate, kuulsate, “võitjate” hulka. Sotsioloogid on täheldanud, et võitmise ideoloogia mitte ei tugevda inimestevahelist usaldust, vaid lõhub seda ning seetõttu pole konkurents õnne tabamiseks parim vahend. Õnnelik võib olla ka iseenda saavutuste üle ja isegi ebameeldivat tööd tehes. Kõike elus ette tulevat ei maksa võtta liigtõsiselt, naeratus vaid kaunistab ka raskel hetkel elu. Ainuke asi, millest siin maailmas elades ei pääse mööda ja mis on vältimatu: me kõik peame ükskord lahkuma, ülejäänu on vaid kokkulepete küsimus. Seepärast hooligem üksteisest, olgem tähelepanelikud, sallivad, usaldavad — see käitumismall on õnnelikkuse alustala. USA iseseisvusdeklaratsioonis on õnne otsimine kuulutatud lausa pühaks õiguseks, meie riigi põhiseadus seda ette ei näe. Ometi kasutas president Toomas Hendrik Ilveski oma uusaastatervituses sõna “õnn”. Tsiteerigem: “Otseteed õnneni viivad sageli sohu. Kindla jalgealuse leiame enamasti hoopis käänulisel rajal. Kui otseteed õnneni pole kuskilt võtta üksikisikul ega perekonnal, on neid samavõrra vähe ka valitsusel ja riigil.” Läti Vabariigi president Valdis Zatlers ütles aastavahetusel, et Läti peab leidma õige tee. Ta kutsus rahvast üles osalema sügisel seimi uue koosseisu valimistel ja hääletama targalt. “Igaüks meist loob oma riiki tööga, maksudega, mida maksame, oma sotsiaalse ja poliitilise osavõtu ja vastutusega. Läti rahvas on nendeks väljakutseteks valmis,” loodab Zatlers. Soome president Tarja Halonen rõhutas, et töötuid on Soomes lähiajal 300 000 ja rohkemgi, seetõttu vajab riik efektiivset koolitus- ja sotsiaalpoliitikat. Rahva toimetuleku eest peavad hoolitsema riik ja kohalikud omavalitsused käsikäes. Oma põhjalikus pöördumises rääkis T. Halonen ka rahvusvaheliste kriiside lahendamisest, arengumaadele osutatavast humanitaarabist, desarmeerimisvajadusest, mis võiks tugevdada rahvastevahelist usaldust. Rahu on soomlastele väga tähtis, rõhutas T. Halonen. Vene Föderatsiooni president Dmitri Medvedev pidas meie naabritest kõige lühema, kuid kõige otsesemalt riigi kodanike hinge suunatud kõne. Ta tänas inimesi toetuse eest raskel ajal ja lubas muuta elu Venemaal mugavamaks ja ohutumaks. Uus aasta pakub uusi võimalusi ja neid ei tohi käest lasta. “Olgu teie kõrval armsad, lähedased inimesed, mingu teil kõigil hästi. Olge õnnelikud!” soovis Medvedev. Kuidas siis ikkagi õnne tabada? Mõnede inglise “õnneteadlaste” sõnade kohaselt tuleks istutada midagi ja hoolitseda selle eest; rääkida igal nädalal vähemalt tund aega armsa inimesega, helistada sõbrale ja leppida kokku kohtumine, naerda korralikult vähemalt kord päevas, teha iga päev kellelegi head. Et paljud inimesed tahaksid teada õnne valemit, sellest annab tunnistust seegi, et läbi on müüdud juba kaks tiraaži Manfred Kets de Vriesi sellenimelist raamatut. Siin viitab autor kõigepealt hiina vanasõnale “Õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota” ning käsitleb seejärel armastust, tööd, lootust, tasakaalu, sisemist ja välist edu, kadedust, stressi, mängulisust ja elutarkust, mis tuleb aastatega. Soovitan ka Rootsi kirjaniku Stig Claessoni raamatut “Sina maga, mina pesen nõud”, mis ilmus mullu Loomingu Raamatukogu sarjas, tõlkinud Ülev Aaloe. Tegemist on veidi nukra, kuid lohutava raamatuga elukestvast armastusest. Vananemisest pole siin juttu mitte kui paratamatust õnnetusest, vaid pigem kui rahulikust, sujuvast teest õnnele. Iseloomustuseks vaid paar tsitaati: “Inimese sisemuses on miski, mida ükski ametivõim maailmas ei saa pensionile saata. Lihtsameelsed võivad seda nimetada hingeks, mis kunagi, kui inimene prügikühvlile ära mahub, läheb taevariiki.” Ja veel: “Samal päeval, kui inimesele antakse teada, et ta on pensionär, hakkab ta halvasti kuulma, arvatavasti selle- pärast, et ta on juba küllalt kuulnud.” Hoiatan — seda raamatut lugedes võite muutuda teiste inimeste tundeid ja läbielamisi mõistvaks ja austavaks. Claesson, see vana mees, kes oma hiljuti lõppenud elus avaldas umbes 80 raamatut, paneb meid aru saama, et elu on siiski elamist väärt. Kui me selle eluga kaasa ei lähe, siis ta voolab meist üle ja mööda. Peeter Maimik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||