|
||||
Nr 1 (940) Neljapäev, 7. jaanuar 2010 |
||||
Arhiiv |
Teleri ees
Eks minutaolisi metsa- ja meretaguseid eitesid, kel teler vana-aasta õhtu ainus seltsiline ja jutupuhuja, eks neid on Eestimaal päris palju. Seadsingi end varakult pildipilli ette — nüüd veel saab vaadata, selle digi ja poksi jaoks minul raha pole. “Õhtu tähtedega” algas ilusti küll. No mina natuke Maire Aunaste pärast muretsesin, seda gripihaigust na palju liikvel. Pole ta ka enam noor inimene, oleks võind ikka vähejäku selga panna. Aga ju seal ikka nõnda palav oli, et sedasi ennast poolalasti pidi kiskuma. Kihnu Virvel olid küll kenad küidud selgas ja jutt oli tal ka väga moodis. Tema ütles suure elutarkuse, et inimene on siis vana, kui ta hakkab ennast vanaks pidama. Ja seda ka, et kui ikka tunned, et sul õigus on, siis seisa oma õiguse eest, sul on õigus vastu ütelda, kui see asja pärast on. Kihnu Virvel oli neid ütlemisi ja tarku mõtteid veel. Oleks tahtnud neid kuulata, aga kus sa seda! Ega Aunaste ei lasknud, tema vehkis aga kätega ja lõikas jutu ruttu katki. Hea, et ta neid Kihnu noorikuid vähemasti laulda laskis. See “Kui pakane väljas, on kitseke näljas” on väga armas laul. Siis tuli Iff oma vanade lauludega. Kolmekümne aasta vanuseid pilte on ju mõnus vaadata ja meie noorpõlve aegseid laule kuulata, aga “see nii on seatud, et aeg ei peatu”, ja oleks tahtnud natuke uuemat aega ka. Oleks kuulanud neid supernoovasid ja megatähti ja kes nad kõik on. Siis tuli jälle üks tähtis külaline — Evelin Ilves. Temalt küsis Maire kohe, kui palju ta kaalust alla on võtnud, et see ju huvitab meid. Mis huvi see ometi peaks pakkuma, mitu puuda üks inimene kaalub? Siis küsis ta veel, mis iseloomustab Eesti tarbijat. See pidi ükskõiksus olema. Ju Kadrioru proua sellepärast sedamoodi arvas, et inimene poes neid e-sid ja transrasvasid ei rehkenda. Kui sul ikka tuul rahakotis puhub, vaatad rohkem hinda kui seda, kui öko üks asi on. Laulusalm ütleb, et Eestile on kombeks üks president korraga, aga Aunaste rääkis aina proua president ja proua president. Mu teada on Soomes proua president, see Tarja Halonen. Meie Toomas Hendrik on ju meesterahvas ja tema naist pole me kuskile valinud mitte. Ilus oli Aktuaalne Kaamera, kus natuke järele mõeldi ja neid ka meeles peeti, keda enam ei ole. Oleks veel tahtnud selles mõttes olla, aga juba tuli spordipoiss oma õlleklaasi ja leivataldrikuga, reipalt nagu alati. Ju neil aega polnud seda vaikusehetke pidada... Mere ja Orava lugu oli moodis küll. Just sedaviisi see vanainimese elu ongi, et tahtmine käib jaksust üle. Saatevigade kohta arvan, et isi teevad, isi söövad. Nendel enestel on naljakas, aga ei meitel pole mitte. Ju naljamehi meil ikka vähe on. Ega peale Tujurikkuja Märt Avandi ja Ott Sepa palju polnudki, mis suu naerule kiskus. Ilusat muusikat oleks ma küll tahtnud kuulata. Meil mitu teatrit. Maainimene enam Estoniasse või Vanemuisesse ei pääse. Oleks võind vana-aasta õhtul näitlejaid rahva ette laulma ja tantsima tuua. Ja üks asi on mul veel südame peal. Kui vene ajal ekraanile tuli see vägev Kremli kell, oli kohe nagu pidulikum tunne. Nüüd mingid numbrid jooksid ja ükskord sai ette 0000 ja siis oligi uus aasta käes ja laulumehed hakkasid hümni laulma ja Tarmo Leinatamm lõi takti. Tule, taevas, appi! Meil Eestimaal on palju vägevaid kerikuid ja suuri uhkeid kellasid, kas või Pühavaimu või Tallinna raekoja oma. Oleks ilus pühalik vaadata, kuidas uus aeg tuleb. Ega see e-värk igale poole ka ei passi. Aga uut ja paremat teletegijatele ja -nägijatele kõigile! Sära silmadesse ja ekraanile ka! Hiiumaa Ingli jutu pani paberile
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||