|
||||
Nr 47 (939) Neljapäev, 31. detsember 2009 |
||||
|
Arhiiv |
Täna südaööl kaob jäädavalt aasta numbriga 2009, et anda voli uuele, 2010-ndale. Ei tea me uustulnukast esialgu midagi, võime üht-teist vaid oletada või siis lugeda ennustusi ja uskuda. Aastavahetuse paiku tahame ikka teha omamoodi inventuuri — mida head, mida halba oleme kogenud, kui suured on võidud, kui rängad kaotused. Raha läinud — vähe läinud, tervis läinud — palju läinud, au läinud — kõik läinud, usuti vanasti. Uuem aeg on arusaamu muutnud, au vahetamine rahaks või kuulsuseks (olgu või hetkeliseks) on moeasjaks saanud. Kus näiteks on au, kui “mäemehed” oma palku tõstavad ajal, mil üle saja tuhande inimese mõtleb, kust leivaraha saada või kus elada? Eks käi ju omamoodi au müümine ka kodumaistes seriaalides, kus müüjale jäävad küll, tõtt öelda, tühjad pihud ja noosi võtab välja hoopis saatejuht või meediakanal. Edevus, kogenematus, rumalus ühelt poolt, teiselt poolt sisemine kätehõõrumine, mõnikord peaaegu nähtav, aga halastamatu igatahes. Mis sa hing teed ära! Loota, et see kõik jääb vanasse aastasse, on mõttetu. Sestap tehkemgi vahet asjadel, mida saame muuta ning mida mitte. Viimaste hulka kuulub ka inimloomus oma hiilguses ja viletsuses. Näiteks jõulude paiku lööb välja meie parem mina — meenub, et osa kaasteelistest on meist kaugelt viletsamas seisus ning võiksime neilegi piskut poetada või vähemalt neid sauna viia. Pärast endalgi puhtam tunne! Usun siiski, et ilmas tehakse head mitte ainult teistele ja iseenesele meeldimiseks, vaid südamest. Sellist heategu või kingitust on kerge vastu võtta. Võib-olla on ses mõttes kõige õigemad kingitused need, kus andja nime küljes pole. Jõuluvanalt või healt haldjalt. Lõppev aasta kinnistas ühe uue mõiste — majandussurutis ehk hellitusnimega masu, mille taga pesitses tegelikult majanduse järsk allakäik. Aga ega hunti tohi õige nimega kutsuda, teadis juba vanarahvas, ikka võsavillem, metsakutsu, hallivatimees jms. Tõsi on muidugi, et see “hunt” hulkus üle maailma, aga ikka oli halb teda meie mail murdmas näha. Pealegi oli kogu aeg tunne, et hooletu peremees on lambalauda ukse lahti unustanud ja vaikivatest voonakestest sai kerge saak. Asjade õige nime kasutamise kahjulikkus sai tänavu siinmail ka kaunis kõrgel tasemel selgeks. Mäletate ju, missugust pahameelt tekitasid meie kauni presidendiproua seisukohad tohtrite kehakaalu või Kalevi kommide asjus. Kui aga kellelgi tekkis õnnetu mõte oma tööandjale midagi selgeks teha, siis nende tarvis sai kevadel kinnitatud uus töölepingu seadus. Ja eks ole teisigi uusi seadusi kohemaid valmimas, perekonnaseadus näiteks. Abiellujad olgu hoolikad mis tahes ostude korral ikka pabereid alles hoidma, sest muidu ei tõesta ühel halval päeval kohuski, mis kuulub sulle ja mis läheb jagamisele. Väikeste seifide tootjail peaks pärast uue perekonnaseaduse jõustumist käed-jalad tööd täis olema ja vähemalt nende seas hakkab siis masu tagasikäiku tegema. Vaikselt villitakse ka meediaseadust, kui asjad allikakaitsega ühel pool, on probleemid lõppenud. Ent tagasi tänase päeva juurde. Ei ole ju tegelikult ühtegi silmaga seletatavat märki, et miski peaks muutuma. Ometi peetakse aastavahetust kõigis kultuurides tähtsaks hetkeks, mil antakse lubadusi uueks aastaks, olgu või iseendale. Kindlasti on teie hulgas, armsad lugejad, neid, kellele aasta tõi suurt rõõmu: teie perre sündis uus inimene, teie lastel ja lastelastel läheb hästi, teie tervis peab vastu ja tööd jätkub. Eks see kõik olegi omavahel seotud, õnnelik inimene kannab endaga häid mõtteid ja on terve. Tema kõrval on turvalisem olla ja ta ongi enamasti kaaslastest ümbritsetud. Hea, kui teil on selline inimene olemas, veel parem, kui te ise oletegi see inimene. Aastad ei ole vennad, küllap jagus mõnelegi meist ebaõnne ja kurbust, kandkem siis mõttes kaelas medaljoni, mille mõlemal küljel üks ja sama kiri — kõik möödub. Kaunist aastalõppu, olge te hoitud! Liina Kusma |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||